Sunday, August 29, 2010

Esimene koolinädal

Teisipäeval algas kool. Kui me hostemaga kooli sõitsime, tundsin esimest korda väikest närvi. Esimene koolipäev oli lühendanud. Õpetajad tutvustasid oma ainet, andsid meile lehed, rääkisid reeglitest ning sellest, mida tunniks vaja on. Absoluutselt igal õpetajal oli probleeme mu nime ütlemisega. Mu kooli ID-kaardil oli mu nimeks pandud Earl. See on ju mehe nimi! Päris kurb no :D Hommikuti lähen kooli kollase koolibussiga. Iga päev kell 7:18 sõidab buss mulle maja ette ja võtab mu peale. Siin sõidabki buss sulle kohe kodu juurde ja käib nii ära igal tänaval, kus Kennedy õpilased elavad. Igal linnaosal on loomulikult oma koolibuss. Bussijuht näeb välja täpselt nagu õudusfilmist "Vale pööre" välja hüpanud, kuid on siiski üks ääretult tore papi. Enne, kui jõuan bussi peale astuda, kõlab juba: "Good morning!"

Mu prantsuse keele klassis on koos minuga 30 õpilast ja ainult 1 nendest teadis, kus asub Eesti. Põhiküsimused, mida minult kui vahetusõpilaselt küsitakse on: "Kuidas sa oma nime ütled?", "Kust sa pärit oled?", "Kus Eesti asub?" (või siis tehakse imestunud nägu "Oo, Estonia!", siis küsin mina, et kas sa üldse tead, kus see asub, ning siis tuleb muidugi eitav vastus), "Kas mulle meeldib siin?", "Kauaks sa siia jääd?", "Kas Iowa erineb palju Eestist?" Küsitakse ka ilma kohta, et kas seal on külm. Kõige jaburam küsimus on olnud, et kas meil arvuteid ka Eestis on. Imestatakse veel, et me ei saa enne 18. eluaastat autoga sõita. ":O Really?" Ja kõik teavad, kus asub Soome, kuid mitte Eesti.

Reedene päev. Kuna õhtul oli jalgpallimäng, siis tulid kõik jalkapoisid kooli ülikondades. Paljud õpilased kandsid rohelisi Kennedy T-särke. Pärast esimest tundi kogunesid kõik 1800 õpilast võimlasse. Freshmens, sophomores, juniors ja seniors istusid eraldi. See oli nagu võistlus, milline klass kõige rohkem punkte saab. Näiteks kõik Sara-nimelised õpilased pidid jooksma saali keskele ning millises klassis kõige rohkem Sara-nimelisi esineb, see saab punkti. Näiteks veel: kellel oli suve kõige õudsam töö, kes reisis suvel kõige kaugemale, kes hüppab kõige kaugemale, milline klass karjub kõige kõvemini jne. Loomulikult võitsid seniors'id, kõige vanemad. Lisaks sellele oli ka vaimukas näidend ja esitleti selle hooaja sporditiime. Trobikond võrkpallimängijaid (k.a. mina) jooksid saali keskele punti, seejärel jalkamängijad jne. Kogu värk kestis umbes tund või veidi üle selle. Igal klassil (klasside all mõtlen 9ndikke, 10ndikke, 11ndikke ja 12ndikke, siin pole sellist a-b-c-süsteemi nagu Eestis) olid ka omad cheerleaderid, kes pidevalt ergutasid ja kisasid. Kõik hõiskasid ja liigutasid kaasa. Seda on nii raske kirjeldada, kui lahe see oli. Meeletu melu! Ma ei osanud ette arvata, et koolis selline asi toimub, seepärast ühtegi pilti-videot sellest pole, aga talvel ja kevadel pidi uuesti sarnane asi toimuma, siis loodan mingi osa videole salvestada.

Kõige raskem aine minu jaoks hetkel on USA ajalugu. Tund iseenesest on väga lihtne, midagi tegema ei pea, tihti vaatame videosid. Õpetaja on muhe mees, aga räägib "uinamuina" juttu ja mul tuleb pidevalt uni peale, silmad tahavad kinni vajuda. Pealegi ei saa ma mitte midagi aru, mida ta räägib ja mis õpikus kirjas on, sest igas lauses on mitu sõna, mille tähendust ma ei tea. Ühesõnaga, keelest arusaamine selles tunnis on keeruline. Ning õpik on pirakas ja raske, ligi 900 lehekülge. Ameerika koolides ongi enamus õpikud sellised.

Vahetund kestab 5 minutit ja selle aja jooksul ei saa mitte midagi muud teha, kui ainult ühest klassist teise kõndida. Lisaks sellele on hilinemised tundidesse väga ranged.

Lõunasöök koolis toimub nii, et võtad end teatud ritta (pizza line, hot dog line, main line jne). Main line'is on iga päev erinevad toidud ja saab võtta väikese topsiga puuviljasalatit, salatit, küpsist, koogitükki vms. Toiduks on näiteks pastad, tacod, wrapid, pirakad võileivad jne. Iga rea juures on ka suur külmkapp jookidega. Paned oma asjad kandikule ja lähed maksma. Sisestad ühte aparaati oma ID-koodi, kassatädi vaatab, mida sa valinud oled ja võtab kaardi pealt raha maha. Enne kooli kandis hostema mulle kaardi peale teatud summa ära. Iga päev läheb mu lõunasöögi peale peamiselt 3$.

Väga palju kantakse Kennedy või Cougarsi (kooli spordiklubi) logodega T-särke, pusasid jne. Neid on nii palju erinevaid ja veel eraldi tekstidega: Kennedy võrkpall, Cougars pesapall jne, lisaks mängijate nimed.

Sain tuttavaks Thahniga, kes on samuti YFU vahetusõpilane Kennedys. Ta on Saksamaalt, aga näeb välja tšainakas, kuna on sündinud Hiinas. Thahn rääkis, et siin on nii palju ilusaid tüdrukuid. Küsisin, et kas sa oled juba mõnele silma ka peale pannud. Thahn: "Mitte nüüd päris ühele, aga bunch of them."

Haha, emme-issi, midagi teile: üks mustanahaline kutt tahtis mu juba ära võtta. :D Selline gangsta vend, kõrvas suur sätendav kõrvarõngas, kaelas bling-bling, käib mu kirjanduse tunnis.

Elu tundub veel huvitavamaks minevat. Koolipäevadel pole mul eriti aega blogi kirjutada, ega tegelikult midagi suurt pole kirjutada ka tavalisest koolipäevast. Praeguseks ciao! ;)

Adriaga esimese koolipäeva hommikul


Võrkpalli tiim!
Minu peaks kohe üles leidma, kõige blondim siiski.

Saturday, August 28, 2010

Minu esimene tutvus ameerika jalgpalliga

VOT see oli melu! VOT see oli kaasaelamine!

Mängust ei saanud ma absoluutselt mitte midagi aru, ma isegi suurt ei jälginud seda, kuid see polnud sugugi peamine. Omadele kaasaelamine oli peamine! See oli crazy. Ühel pool istusid vastaste fännid ja teisel pool meie. Meie, Kennedy fännid, kandsime kõik rohelist. Mõned olid igast totrusi selga pannud ja näkku maalinguid teinud. Loomulikult ei puudunud cheerleader'id, kes kisasid ja ergutasid vahetpidamata. Meie hõikasime samu asju, mida cheerleader'idki. Kõik Kennedy õpilased juba teadsid neid ergutusi, igasugused liigutused ja hüüded. Kõik tegelikult ka elavad kaasa, teevad pinkide peal seistes liigutusi kaasa jne.

"D-D-D-D! Defence!"

Jalgpall ON big thing Ameerikas. Mängud hakkavad olema iga reede. Noored tulevad kokku jalkat vaatama, veedavad lõbusat aega ja edasi lähevad peole, koju või kuhuiganes. Esimese mängu kaotasime haledalt - 74:7 - aga mis sest, keegi ei hoolinud sellest.

Pildid räägivad enda eest...

Danieliga enne minekut. KENNEDY!

                           Jumal nimega Sam                                                 Cheerleaderid




Superman

Vastaste fännid

Kohtunikud


Kennedy fännid!




Kennedy jalkapoisid





Alliega :) Ta on nii tore!






                                                                                                     Mary ja Daniel

Tuesday, August 24, 2010

Nädalavahetus vee peal

Oeh, kust alustada... Alustan sellega, et mu nädalavahetus oli mega!

Sõitsime kaheks päevaks tuttavate suvilasse. Terve Panorama järve äärne oli suvilaid/maju täis ja igal ühel oli oma kaater. See koht oli supermõnus! Ilm oli ka super. Enamiku aja veetsimegi kaatriga vee peal tiirutades ja kes millega siis kaatri taga sõitis. Ma sõitsin kahte sorti tube'iga (hääldus - tuub), veesuuskade ja veelauaga. Lisaks nendele lasime hostisaga jet-ski'ga ringi. Ma niiiiiiiiiiiii nautisin kõike!

Okei, veelauaga ma siiski päris hakkama ei saanud, püsti sain, natuke sõita sain, aga kukkusin ruttu. Veesuuskadesse ma lausa armusin. Ma polnud varem nendega sõitnud ja nautisin seda sajaga. Kohe esimese korraga sain vee peale püsti. Hostisa ja too peremees ütlesid mõlemad, et nad on näinud palju algajaid ja kõigil on püsti saamine aega võtnud 3-4 korda proovimist. Kui nii, siis tore teada. :D Tube oli kahte sorti - üks, mille peal sa lamasid, ja teine, mille sees said istuda. Too esimene oli jõhker, mul olid käed pärast kinni hoidmisest jube valusad, ma hoidsin lihtsalt elu eest kinni. Teine tube oli hullult lõbus, pidevalt kiljusime ja naersime. Lihtsalt istusid ja hüplesid selle sees. Lainetes oli eriti hüplev. Aga tolle pealt oli võimatu maha kukkuda. Mul oli kahju, et ma jet-ski'd ise juhtida ei saanud. Asi oli selles, et esiteks, alla 18-aastastel peab olema sõitmiseks litsents, teiseks, see on vist üks YFU ohtlikest tegevustest. Aga fiiling see-eest oli ikkagi ülimõnus. Mu hostisa lasi ikka eriti vingelt.

Kojusõit kestis 3 tundi. Ostsime tanklast juua ja snacke ning vaatasime hostisaga autos filmi "About A Boy".

Mul valutavad nüüd absoluutselt kõik kohad - jalad, selg, käed, isegi näpud. Ja nägu on päikesest punane nagu peet, lisaks prillid näkku päevitunud. Hostema tegi nalja, et ma olen nagu põhjapõder Rudolf, nina punane. AGA see oli üks parimaid nädalavahetusi. Olen hulga kogemuste võrra rikkam.

Lisan nüüd tosin pilte.


Viisime kodututele kassidele toitu :)







Hostisa: "Say tsuust!" Jah, ta õppis ära sõna 'juust'.


Hostisa

Hostema

K-I-S-S-I-N-G





Hostõega

Hostisa slaalom



Erika





Õhtusöök

Vahukommide grillimine

Võta kaks küpsist, pane küpsiste vahele pool tahvlit šokolaadi ja grillitud vahukomm


Adria

Hostema suuskadel