Sunday, August 29, 2010

Esimene koolinädal

Teisipäeval algas kool. Kui me hostemaga kooli sõitsime, tundsin esimest korda väikest närvi. Esimene koolipäev oli lühendanud. Õpetajad tutvustasid oma ainet, andsid meile lehed, rääkisid reeglitest ning sellest, mida tunniks vaja on. Absoluutselt igal õpetajal oli probleeme mu nime ütlemisega. Mu kooli ID-kaardil oli mu nimeks pandud Earl. See on ju mehe nimi! Päris kurb no :D Hommikuti lähen kooli kollase koolibussiga. Iga päev kell 7:18 sõidab buss mulle maja ette ja võtab mu peale. Siin sõidabki buss sulle kohe kodu juurde ja käib nii ära igal tänaval, kus Kennedy õpilased elavad. Igal linnaosal on loomulikult oma koolibuss. Bussijuht näeb välja täpselt nagu õudusfilmist "Vale pööre" välja hüpanud, kuid on siiski üks ääretult tore papi. Enne, kui jõuan bussi peale astuda, kõlab juba: "Good morning!"

Mu prantsuse keele klassis on koos minuga 30 õpilast ja ainult 1 nendest teadis, kus asub Eesti. Põhiküsimused, mida minult kui vahetusõpilaselt küsitakse on: "Kuidas sa oma nime ütled?", "Kust sa pärit oled?", "Kus Eesti asub?" (või siis tehakse imestunud nägu "Oo, Estonia!", siis küsin mina, et kas sa üldse tead, kus see asub, ning siis tuleb muidugi eitav vastus), "Kas mulle meeldib siin?", "Kauaks sa siia jääd?", "Kas Iowa erineb palju Eestist?" Küsitakse ka ilma kohta, et kas seal on külm. Kõige jaburam küsimus on olnud, et kas meil arvuteid ka Eestis on. Imestatakse veel, et me ei saa enne 18. eluaastat autoga sõita. ":O Really?" Ja kõik teavad, kus asub Soome, kuid mitte Eesti.

Reedene päev. Kuna õhtul oli jalgpallimäng, siis tulid kõik jalkapoisid kooli ülikondades. Paljud õpilased kandsid rohelisi Kennedy T-särke. Pärast esimest tundi kogunesid kõik 1800 õpilast võimlasse. Freshmens, sophomores, juniors ja seniors istusid eraldi. See oli nagu võistlus, milline klass kõige rohkem punkte saab. Näiteks kõik Sara-nimelised õpilased pidid jooksma saali keskele ning millises klassis kõige rohkem Sara-nimelisi esineb, see saab punkti. Näiteks veel: kellel oli suve kõige õudsam töö, kes reisis suvel kõige kaugemale, kes hüppab kõige kaugemale, milline klass karjub kõige kõvemini jne. Loomulikult võitsid seniors'id, kõige vanemad. Lisaks sellele oli ka vaimukas näidend ja esitleti selle hooaja sporditiime. Trobikond võrkpallimängijaid (k.a. mina) jooksid saali keskele punti, seejärel jalkamängijad jne. Kogu värk kestis umbes tund või veidi üle selle. Igal klassil (klasside all mõtlen 9ndikke, 10ndikke, 11ndikke ja 12ndikke, siin pole sellist a-b-c-süsteemi nagu Eestis) olid ka omad cheerleaderid, kes pidevalt ergutasid ja kisasid. Kõik hõiskasid ja liigutasid kaasa. Seda on nii raske kirjeldada, kui lahe see oli. Meeletu melu! Ma ei osanud ette arvata, et koolis selline asi toimub, seepärast ühtegi pilti-videot sellest pole, aga talvel ja kevadel pidi uuesti sarnane asi toimuma, siis loodan mingi osa videole salvestada.

Kõige raskem aine minu jaoks hetkel on USA ajalugu. Tund iseenesest on väga lihtne, midagi tegema ei pea, tihti vaatame videosid. Õpetaja on muhe mees, aga räägib "uinamuina" juttu ja mul tuleb pidevalt uni peale, silmad tahavad kinni vajuda. Pealegi ei saa ma mitte midagi aru, mida ta räägib ja mis õpikus kirjas on, sest igas lauses on mitu sõna, mille tähendust ma ei tea. Ühesõnaga, keelest arusaamine selles tunnis on keeruline. Ning õpik on pirakas ja raske, ligi 900 lehekülge. Ameerika koolides ongi enamus õpikud sellised.

Vahetund kestab 5 minutit ja selle aja jooksul ei saa mitte midagi muud teha, kui ainult ühest klassist teise kõndida. Lisaks sellele on hilinemised tundidesse väga ranged.

Lõunasöök koolis toimub nii, et võtad end teatud ritta (pizza line, hot dog line, main line jne). Main line'is on iga päev erinevad toidud ja saab võtta väikese topsiga puuviljasalatit, salatit, küpsist, koogitükki vms. Toiduks on näiteks pastad, tacod, wrapid, pirakad võileivad jne. Iga rea juures on ka suur külmkapp jookidega. Paned oma asjad kandikule ja lähed maksma. Sisestad ühte aparaati oma ID-koodi, kassatädi vaatab, mida sa valinud oled ja võtab kaardi pealt raha maha. Enne kooli kandis hostema mulle kaardi peale teatud summa ära. Iga päev läheb mu lõunasöögi peale peamiselt 3$.

Väga palju kantakse Kennedy või Cougarsi (kooli spordiklubi) logodega T-särke, pusasid jne. Neid on nii palju erinevaid ja veel eraldi tekstidega: Kennedy võrkpall, Cougars pesapall jne, lisaks mängijate nimed.

Sain tuttavaks Thahniga, kes on samuti YFU vahetusõpilane Kennedys. Ta on Saksamaalt, aga näeb välja tšainakas, kuna on sündinud Hiinas. Thahn rääkis, et siin on nii palju ilusaid tüdrukuid. Küsisin, et kas sa oled juba mõnele silma ka peale pannud. Thahn: "Mitte nüüd päris ühele, aga bunch of them."

Haha, emme-issi, midagi teile: üks mustanahaline kutt tahtis mu juba ära võtta. :D Selline gangsta vend, kõrvas suur sätendav kõrvarõngas, kaelas bling-bling, käib mu kirjanduse tunnis.

Elu tundub veel huvitavamaks minevat. Koolipäevadel pole mul eriti aega blogi kirjutada, ega tegelikult midagi suurt pole kirjutada ka tavalisest koolipäevast. Praeguseks ciao! ;)

Adriaga esimese koolipäeva hommikul


Võrkpalli tiim!
Minu peaks kohe üles leidma, kõige blondim siiski.

12 comments:

  1. Appi , Adria on ültse teistsugune lahtiste juustega :D , aga sul mega ilus seelik .

    ReplyDelete
  2. Sa oled nii-nii-nii ilus! Kuidas koolis sõpradega juba on?

    ReplyDelete
  3. Jube ilus oled tõesti:) Kuidas teiste tundidega on, nt fotograafia? :P

    ReplyDelete
  4. Võrkpalli neiud on päris head ;:D

    ReplyDelete
  5. Ära nüüd igalühel ka ennast meelitada lase. Mis me sulle rääkisime. Kuula palun vanemate sõna. Eks.........

    ReplyDelete
  6. Aww, aitäh :)
    See pole tegelikult seelik, vaid kleit, laenasin selle oma 13-aastaselt hostõelt, läks napilt selga. :D
    Koolis saan iga päev tuttavaid juurde, eks näis veel, kellega rohkem suhtlema ja ringi käima hakkan.. Sööklas pole ka veel kordagi pidanud üksik olema. :D Ja kuna ma olen ikkagi vahetusõpilane, siis eks ole seda tähelepanu natuke rohkem.
    Fotograafia tunnis võtame praegu mingisuguseid teemasid, vaatame pilte, et mida sellel kujutatud on, nt: tekstuure; teed, mis näitab suunda; peegeldust; värvide tasakaalu jne. Varsti hakkame tegema ühte mappi, eks ma selle tegemisest räägin hiljem. Samuti on fotograafia kuruseks vaja vana filmiga kaamerat, et pilte teha. See kõik tuleb ka hiljem. Arvatavasti siis, kui ma olen pikemat aega tundides viibinud, saan tunde paremini kirjeldada.

    ReplyDelete
  7. tsauki, väga äge peab sul seal olema. aga kuidas sa selle raha kokku said, et sinna üldse minna? ja kui palju sul üldse kokku läks raha sinna? :)

    ma tahaks järgmine aasta väga minna, aga ma ei oska kuskilt otsast alustada selle asjaga :)

    ReplyDelete
  8. Minu puhul olid investeerijateks mu vanemad ja ma olen neile üdini tänulik kõige eest! Osalemistasu oli 105 000, viisa umbes 5000, mõned arsti visiiditasud, kingitused perele ja kõige tipuks taskuraha. Kõigepealt pead minema www.yfu.ee ja taotlusankeedi ära täitma, seejärel kutsutakse sind valimispäevale (ära karda, see oli oodatust palju toredam, mängisime mänge, ole lihtsalt aktiivne ja ütle oma sõna sekka, ole valmis ka inglise keeles rääkima, nt Eesti kohta). Valimispäeval otsustatakse, kas sind võetakse YFU programmi vastu või mitte. On vähe neid, keda ei võeta. Ja pärast seda saad otsustada, mis edasi teed. Euroopa riikide plussiks on see, et sa saad taotleda stipendiumi. Ja Euroopa riigid on odavamad ka. Mida varem kõigega alustad, seda parem on. Saad ka sponsoreid hakata otsima. Palju paberiajamisi ja sehkendamisi, aga kõik on seda väärt! :)

    ReplyDelete
  9. Sul on vaja rikkaid vanemaid :D

    ReplyDelete
  10. palju sulle see kõik jama maksma läks?

    ReplyDelete
  11. Kui Eestit ei teata ja küsitakse ka arvutite olemasolu kohta Eestis, siis kas Skype'i kasutatakase omavahelises suhtlemises? Kui kasutatakse, siis võid väga uhkelt seletada, et Skype lõid Eesti noored mehed! Ehk paned sellega mõned mõtlema.

    ReplyDelete