Thursday, August 12, 2010

Ja jõudsingi kohale...

Kell on praegu Eesti aja järgi 20:10. Istun hetkel lennukis, mis on teel Munichist Chicagosse. 9 ja pool tundi järjest istumist. Magan, söön, vaatan filme. Siin on küll tooli küljes igal ühel oma minitelekas, aga jube kitsas on, nagu kokku pressitud olen. Ma kujutasin midagi mugavamat ette. Jahe on ka, konditsioneerid on võimsad. Aga muidu on kõik ladusalt läinud. Me lendame 8-kesi (Eestist USA-sse minevad vahetusõpilased) koos Chicagoni välja. Munichi lennujaamas oli vastas YFU USA tädike, kes meid õige väravani juhatas. Chicago lennujaamas pean veel 5 tundi lihtsalt passima. Siis alles saan Cedar Rapidsi lennukile. Üks öö on mul täiesti vahele jäänud. Kella 3 aeg öösel hakkasime Tallinnasse sõitma, kell 5 pidi lennujaamas olema ja kell 7 hommikul läks lennuk. Kohver võis kaaluda 23 kg, minu oma oli 23,1 kg, nii et üsna täpne olen, see-eest käsipagas on mul jube raske. Hüvasti jätmised olid nutusemad, kui arvasin, aga aastaks äramineku tunnet mul polnud absoluutselt, selline tundetu. Ma ei saanud midagi aru ja ei saa ka praegu. Eesti aja järgi jõuan lõpuks pärale 3 aeg öösel, Cedar Rapidsis on siis kell 9 õhtul.


Nii, kell Eestis on 2:47 öösel, samal ajal mul USA-s 18:47. Istusin just maha Chicago lennujaama pingile. Oi jummel. Kõigepealt me passisime üle mõistuse kaua passi- ja immigratsiooni kontrolli järjekorras. Seejärel otsisime oma kohvreid, saatsime kohvrid järgmise lennuki peale, sain Cedar Rapidsi pileti. Siis saime kokku YFU USA vabatahtlikuga. Kuid juhtus selline asi, et meid oli kaheksa asemel neli, teised kolm olid silmist läinud ja kadunud. Ja veel täpselt need, kellel järgmine lend läks üsna varsti. Vabatahtlik tahtis meid kõiki õigetesse väravatesse saata, kuid osad olid ju puudu. Jälle ootamist ja otsimist. Kahte me ei leidnudki. Lihtsalt loodame, et nad said ikka ilusti oma lennu peale. Igatahes, mina jäin lõpuks selle vabatahtlikuga kahekesi. Ma olin ainuke, kes viidi täpselt õige värava juurde kohale. See on ju Chicago lennujaam. See on huge. Erinevate terminalide juurde saab busside ja rongidega. Turvakontrollis pidid kõik jalanõud ka ära. Ma olin paljajalu. Kujutate ette, kui palju inimesi on veel samast turvaväravast paljajalu läbi läinud? Nägin ära ka esimese reaalselt mitu meetrit laia ameeriklase, vot see on Ameerika ime. Igatahes, YFU vabatahtlikul tuli kohvi isu. Kutsus mind Starbucksi kaasa. Ma olin: "Starbucks?! Oh!!!" Jaa, minu esimesed dollarid läksid Starbucksi peale. Ostsin banaani-maasika smuuti, mis oli tegelikult veits maitsetu, aga ma tahtsin midagi külma. Nüüd ongi jäänud veel Cedar Rapidsisse lend ja perega kohtumine. Mul on selline mitte reaalsuse tunne.

 Krõõt, Silver ja Marleen

Väike osa Chicago lennujaamast


Maasika-banaani smuuti

Jõudsin oma USA koju! Hostema ja hostisa olid mõlemad lennujaamas vastas, juba kaugelt nägin neid. Emal olid õhupallid käes, õigemini need suruti talle kätte. Ühed ootasid veel seal oma vahetusõpilast Hiinast ja kuigi ema ei tahtnud neid palle, surusid nad talle ikka need kätte. "Stupid balls!" Ema on nii naeratav ja sõbralik. Isa on ka sõbralik ja helde näoga, aga natuke tagasihoidlikum. Ema on rohkem jutukam. Adriat pole praegu kodus, tal on laager reedeni. Ootasime mu pagasi ära. Sellega läks ka õnneks. Kartsin, et äkki läheb kaduma. Kui läheb kaduma, saab alles 2-3 päevaga kätte. Seejärel suundusime autosse. Kell oli 9 läbi õhtul ja väljas oli kohutavalt umbne ja palav. Kui jõudsime kodutänavale, siis isa küsis, et no, milline maja erineb teistest. Jap, mu uus kodu on üsna wow, selline supermoderne ja  avar. Ma praegu ei hakka pikemalt rääkima, sest ma luban, et teen varsti majast pilte ja kirjeldan täpsemalt. Kõigepealt nad tutvustasidki maja. Nii palju mainin, et mul on kaks voodit, vannitoas oma kraanikauss (vannituba jagan hostõe Adriaga), oma garderoobituba ja maailma pehmeim käterätt. Andsin ka hunnik kingitusi kätte. Ma ei osanud seletada, kuidas see kama tegemine ja kama ise välja näeb ja maitseb. Oma esimest päeva alustan kohe hommikul kell 8 kahetunnise trenniga ja kell 7 õhtul on jälle trenn, nii et kaks korda päevas kuni kooli alguseni. Nii imelik on see, et mul on täiesti külm närv, see ei ole kohe üldse minulik! Praeguseks kõik, silmad vajuvad kohe kinni, huh.

Kingitused Eestist

7 comments:

  1. Nii põnev. Ootan juba suure huviga pilte:)

    ReplyDelete
  2. Dude, sa oled USAs. Mulle pole ikka kohale jõudnud. Sulle on juba? :D
    Uuh, vinge :)

    ReplyDelete
  3. WHAT SUL ON OMA GARDEROOB JMS sa kirjutasid?!?!?!?! mida helli, aga kuidas lennukile said ? ma peaaegu jäin maha ise ju:D:D aga edu sulle ja kirjuta mulle kui uudiseid on!!

    ReplyDelete
  4. Tere Tere hommikust musirull, sul on kell 7 :)

    ReplyDelete
  5. Margit: Ma ei saa aru, mis värk nende piltide laadimisega siin on, ta ei lae ühtegi pilti üles. Vähemalt minu läpakas... Kui ma asja korda ei saa, siis kasutan hostpere arvutit, aga see on tüütu, sest ma peaks siis iga kord pildid mälupulgale panema ja mälupulgalt hostpere arvutisse.

    Helina: Ei, mina ka ei saa veel aru :D

    Marleen: Jeap :D One of your dreams, i guess :D Noh, tegelikult lihtne eraldi ruum riiulite, riidepuude ja ühe tugitooliga. Kammoon, kuidas sa peaaegu lennukist maha jäid?! :D Mina sain väga hästi lennukile, see vabatahtlik viis mu kohale. Käisime koos Starbucksis ja :D Me Airiini ja Silverit ei leidnudki, aga nad olid siiski omapea õigele lennule saanud. ;)

    Martin: Musiii :)

    ReplyDelete
  6. maasika-banaani smuuti on niiiiiiiiiihea onju! ma ka jõin seda JFK lennujaamas enne koju tulekut :D!

    ReplyDelete