Thursday, August 19, 2010

Nädal aega Ameerikas

Tänaseks olen Ameerikas viibinud nädal aega, aga ausalt öeldes tunne on küll, et pigem juba mitu nädalat. Isegi Adria ütles sama. Juba algusest peale olen end siin hämmastavalt koduselt tundnud. Koduigatsus pole endast vähimatki märku andnud. Päevad mööduvad ruttu. Teisipäeval, 24. augustil algab mul kool, seega kõik läheb järjest huvitamaks. Laupäeval läheme pere tuttavate järve ääres asuvasse suvilasse, tagasi tuleme pühapäeval.

Teisipäeval käisin tunniplaani valimas, reedel saan täpse tunniplaani, sest ma ei pruugi saada sinna klassi, mille valisin, kuna see võib juba täis olla. Igatahes, ma valisin sellised üsna lihtsad, aga samas minu jaoks huvitavad tunduvad ained. Minu vahetusaasta hindeid ei vaata vast keegi hiljem kuskil, nii et vahet pole siis, millised ained valin. Ma sain koolitunniks valida isegi fotograafia. Perfect! Võõrkeeleks valisin prantsuse keele, sest kui ma naasen Eestisse, hakkan 11. klassis nii või naa prantsuse keelt õppima, nii et siin, USA-s, saab mingisuguse algse põhja alla ehk, kuigi see, et ma õpin inglise-prantsuse, on muidugi keerulisem õppimine. Kui ma saan oma täpse tunniplaani kätte, räägin sellest lähemalt. Reedel teeme hostemaga tervele koolile tiiru peale, käime mu klasside juurest läbi, siis tean enam-vähem seda süsteemi. Ma loodan, et ma ei unusta kaamerat kooli kaasa võtta, siis saan teile näidata Ameerika kooli, milline ta seest ja väljast välja näeb.

Õhtul oli võrkpalli koosolek. Esimene tund vanematele, teine tund nii lastele kui ka vanematele. Trennis peab olema vähemalt 10 minutit enne algust, muidu pannakse hilinejaks kirja.  Ja trennist puudumisel peab olema mõjuv põhjus ning sellest peab treenerile teada andma, kui sa puudud. Ühe mu trennikaaslase isa on pärit Taanist ja ta küsis mult, et mis riigid need olid Eesti juures, et "Läti... ja.. mis see teine oligi?" "Leedu." Maailmakaarti peaks rohkem tundma, eriti neid riike, mis su ümber on. Teadmiseks, Eestit seostatakse siin alati Venemaaga. Küsitakse, et kas Venemaa on kuskil Eesti ligidal.

Sügisel on mul palju võrkpalli. Võrkpall lõpeb novembris. Ma ei saa terve aasta seda mängida, kuna siin on erinevatel aastaaegadel erinevad spordialad määratud. Talvel saab mängida korvpalli, jalgpalli ja keeglit. Ma pole üheski neist huvitatud, seega arvatavasti teen midagi spordivälist, valikuid on palju. Olen mõelnud teatri peale. Saab ehk oma esinemisnärvist lõpuks lahti. Kevadeks valisin jooksmise, hakkan sprintima, lisaks veel mõned kergejõustikualad vist. Sel nädalal olen ärganud iga hommik kell 6 üles, et 6:50 trennis olla. Mulle tõesti ei meeldi hommikuti trenni minna, siis ma olen väsinud, nõrk ja kõik kohad on valusad. Ma tunnen, kuidas mul õhtuti on palju parem feeling ja rohkem energiat. Aga õnneks neljapäeval on mul viimane päev, mil mul on 2 trenni päevas. Juhuu! Reedel on meil mingit sorti esimene mäng. Septembri ja oktoobri peale kokku on mul 9 võrkpalli mängu/võistlust, peamiselt iga teisipäeva õhtul. Heh, see on äge, kuidas treener Tim mulle ESTONIA hõikab, sest ta ei oska mu nime öelda. Ja ta hüüab seda nii valjusti.

Tähtsal kohal on ameeriklastel jalgpall. Ma juba ootan, mil saan mängu vaatama minna. Tõeline ameerika jalgpall. Jalgpall, mida olen ainult filmides näinud. Kooli mängudel tuleb tavaliselt 4000 inimest vaatama, kolledži mängudel suisa 15 000. Hostisa rääkis, kuidas enne suuremaid mänge kogunetakse parklatesse mitu tundi enne mängu algust, võetakse grillid kaasa, tehakse süüa, püstitatakse mikrofonid, muusika mängib jne.

Meil käib iga kahe nädala tagant koristaja, kes peseb põrandaid, vannitube, võtab tolmuimeja ja lapiga igalt poolt jne. Ta käib igal kolmapäeval, seega täna oligi ta siin. Ta kandis isegi põlvekaitsmeid. Muide! Meie maja juures käivad hirve pojakesed ringi. Nad näevad välja täpselt nagu Bambi. Nii armas. Neid pidi siin ikka väga tihti nägema. Ühel päeval loodan nad pildile ka saada. Hostema rääkis, et ükskord nägi ta otse maja taga, kuidas hirve-emme oma poegi toitis. Aga hostemale nad ei pidanud väga meeldima, sest nad söövad ta aiasaadusi.

Ameeriklased näevad välja VÄGA erinevad, kõik on nii erinevat nägu. Pole ka ime. Siia on tuldud üle terve maailma. Siin on valgeid inimesi, heledamaid tumedanahalisi ja päris musti inimesi, lisaks veel hiina-jaapani tüüpi. Ma ise kujutasin ette, et ülekaalulisi inimesi on palju rohkem, kuid tegelikult pole see asi sugugi nii hull.  Ameeriklased riietavad end mugavalt. Siin ei pöörata välimusele ja riietusele nii palju tähelepanu. Kantakse palju lihtsaid T-särke, käiakse dressides, kantakse tosse ja plätusid. Kui kedagi kohatakse, öeldakse "Hi, how are you?", mis sest, et neid tegelikult võibolla isegi ei huvita, kuidas sul läheb. Vastatakse lihtsalt "Hi, good!" ja kõnnitakse mööda. Toidupoes paneb poemüüja sinu asjad ise kotti. Restoranides ja muudes söögikohtades on mõttekas üks praad kahe peale võtta, sest portsud ja taldrikud on tohutult suured. Tihti kasutatakse sõnu "Sorry!" ja "Thanks!", noorte seas "Awesome!". Adria saadab telefoniga sõnumeid nii, nagu ta oleks MSN-is. Seda nimetatakse textimiseks ja nii ongi, eriti noorte seas, ofcourse. Sõnumite arv on enamusel piiramatu, nii et go ahead. Esimene asi, mida tüdrukud tahavad, et ma eesti keeles ütleks, on "Ma armastan sind". Ameeriklased on sõbralikud, abivalmis ja lahked. Naeratavad tihti. :) Hetkel rohkem midagi ameeriklaste omapärasuse kohta ei meenu. Selline on minu ülevaade nädala möödudes.

Täna küpsetasime Adriaga šokolaadiküpsiseid. Me kumbki pole suured kokkajad, seega nalja sai. Suutsin oma näpu ka ära põletada, nagu alati. Õhtuks sõime tacosid.

Keegi hostema tuttavatest oli pakkunud, et kas ma tahaksin nendega (tema ja ta tütar) homme (neljapäeval) pediküüri ja sushit sööma minna. Muidugi ma olin nõus!

Eilsed ja tänased pildid...

Vaarikapirukas

Chipper

Külmkapi sisu


Kui janu tekib...


Umbes 270 lk

Chipper üritamas midagi

Küpsiste valmistamine






Kaardimäng

6 comments:

  1. kui sa eestisse tagasi tuled, kas siis sa ei lähegi mitte 12 klassi vaid 11 klassi? nagu sellessuhtes, et nagu oleks aasta lihtsalt vahele jäänud vms? :P

    ReplyDelete
  2. ülivinge tundub elu seal. :D

    ReplyDelete
  3. Ei lähe jah 12. klassi, vaid 11. klassi. Enamus vahetusõpilased jätavad aasta vahele. On võimalik teha kahte õppeaastat (õppeaasta Eestis ja õppeaasta vahetusmaal) korraga, kuid see on kokkuleppeline ja keeruline, pealegi, sa ei omandada kogu 11. klassi materjali nii nagu peaks. Ma eelistasin võtta vahetusaastat vabalt, ei pea muu pärast muretsema. See aasta vahele jätmine on üks põhjustest, miks mõned üldsegi loobuvad sellisest võimalusest nagu vahetusaasta välismaal.

    ReplyDelete
  4. Mulle tohutult meeldib su kirjutamisstiil. Hästi mõnus on lugeda.

    ReplyDelete
  5. Kusjuures ma just ise ka mõtlesin oma kirjutamisstiili peale, miskit häiris, aga siis on tore, seda mul oligi vaja kuulda :)

    ReplyDelete
  6. Näe cosmos on sinu nurgake ka :DSex extras :D

    ReplyDelete