Friday, August 20, 2010

Pediküür, Burritod, teekond koju

Hommik algas nagu ikka 3 tunnise trenniga. Lõunaaeg tulid Amy ja Kalin (hostpere tuttavad, ema ja tütar) mulle oma suuuure maasturiga järgi. Nad mõtlesid mind kaasa kutsuda, sest nad olid ise ka alles 2 aastat tagasi siia Floridast kolinud ja nad teadsid, mis tunne on olla uus siinkandis. Igatahes, kõigepealt läksime pediküüri. Amy sõnul on see üks nende lemmik ajaviidetest. Pediküürid olid aasialased. Omavahel rääkisid nad oma aasialaste keeles... ching chang chung.... ja nende inglise keelest oli väga raske aru saada, väga tugev aktsent. Minu jalgadega tegeles meespediküür. See oli ka minu jaoks... huvitav. Ta nägi välja pisike ja veidi koomiline.








Algselt oli plaan lõunat sööma minna sushibaari, aga siis läksime hoopis mehhiko toitu sööma - Panchero's Mexican Grill. Amy poeg Mark tuli ka oma suuuure maasturiga sinna. Sõime Burritosid. Delicious. Ise sai valida, mida lavaši vahele tahad. Amy muidugi rääkis Burrito tegijale, et ma olen siin esimest korda ja värki. Siis tulid muidugi tüüpilised küsimused, et kas ma olen vahetusõpilane ja kust pärit. Enivei... Istusime lauda, sõime-jõime, rääkisime juttu. Kokad nägid, kuidas ma sellest kohast pilte tegin, üks nendest tuli mu juurde ja andis 5 piletit tasuta Burritode saamiseks. Sõnas, et kui meeldis siin, siis ehk ikka külastaks teinekord jälle. See oli tõesti kena neist. Seega on põhjust tagasi minna, nom-nom.




Kõhud täis, liikusime Gordmansi. Seal müüdi igasuguseid erinevaid asju: riideid, aksessuaare, jalanõusid, sporditarbeid, majapidamistarbeid, kodukaunistusi jne. Amy tahtis sealt midagi kodu jaoks osta, seejärel pidime kõrval asuvasse kaubanduskeskusesse minema, aga sinna jäigi minemata, sest juba Gordmansis olime terve igaviku ja ma oleks heameelega veel järgmise igaviku olnud. Seal oli niiii palju asju alla hinnatud ja pood oli ka niii suur. Kõik on nii odav võrreldes Eestiga. Ja kui siin ikka aled on, siis on need ikka korralikud aled. Asjad on tõesõna poole hinnaga. Keegi peab mu ükspäev sinna viima ja jätmagi mind sinna mõneks tunniks.

Kui kodu poole sõitsime, siis Amy ikka korrutas, kuidas ma neile helistaks, kui mul on küüti tarvis, ja kui ma kuskile minna tahan, siis küüti saab alati. Kalin kirjutas mulle Amy, enda ja Marki numbrid kohe paberile ka üles. Such nice people!

Õhtul kell pool 8 sõidutas hostema mu trenni ja pidi mulle pärast 9't järgi tulema. Läksin siis saali, vaatasin, et nooremad mängivad, aga kus on mu trennikaaslased. Siis üks trennikaaslane tuli mu juurde, ütles, et meil pole täna õhtul trenni, sest siin on nooremate laager või miskit. Ta oli seal abiline. Hostema oli muidugi juba ära sõitnud. Ma siis mõtlesin, et kui ma juba trenniga olin arvestanud, siis ei hakka teda tagasi kutsuma, kõnnin parem jala koju. Mõtlesin endamisi, et noh, võibolla ehk 20 minutit kõnnin. Tee koolimajast koju oli siiski paaalju pikem, kui ma millegipärast arvasin - 3 miili ehk umbes 4,8 km. Ilm oli ilus, ainult lämbe, aga veepudel oli mul ju spordikotis. Rahulikult muudkui jalutasin, sai kodukanti lähemalt uurida. Minu kodukant siin on väga loodussõbralik, palju puid ja puha. :D Eramajad, koolid, kirikud ja spordiväljakud ümberringi. Peaaegu vahetult enne kodu on hästi kõrge tõus. Tundsin, kuidas mu lihased teevad tööd. :D Hingeldasin lausa. See on üks tõsiselt kõrge mäkketõus. Kord hostema rääkis, et talvel on see mägi nii kõrge ja libe, et koolibuss ei sõidagi mäest üles. Igatahes koju jõudsin 45 minuti pärast. Rahulikult kõndisin. Poole tee peal, kui ma olin keset suuremat valgusfooride ristmiku, siis üks mu trennikaaslane Allie sõitis just mööda, hõikas: "Hei, Erle! Kas sa tahad küüti?" Mul olin pigem: "Hei! Ei, mul on kõik OK." Hostema muidugi pärast korrutas: "Oh heldeke!" ja et ma oleks võinud ikka helistada. Aga ei, mulle meeldis. Kui ma kõndisin 3 miili, siis näiteks homme varahommikul läheb hostema 8 miili jooksma.

Hostema rääkis, et nad plaanivad järgmine aasta jälle vahetusõpilase võtta ja ma saan ehk uut vahetusõpilast aidata valida. Hostema mainis, et võibolla seekord Lõuna-Ameerikast. Colin tuleb Uus-Meremaalt tagasi, aga siis ta läheb pärast seda kohe varsti kolledžisse ja Adria ei taha olla ainuke laps kodus.

Täna mõtlesin, kuidas mulle Ameerika ikka üha enam meeldib.

4 comments:

  1. Sa kirjutad tõesti väga huvitavalt ja mõnusalt loetavalt. Ja ma loodan, et hakkad sama tihedasti edasi ka kirjutama:D Kas su vahetuspere tahab järgmine aasta ka eestlast vahetusõpilaseks?

    ReplyDelete
  2. Seda on tore kuulda :) Kuigi ma kardan, et kooli ajal on mul kirjutamiseks palju vähem aega. Ei, eestlast mitte. Eks ikka iga aasta erinevast kohast. Hostema mainis, et järgmine aasta võibolla Lõuna-Ameerikast (Brasiilia, Venetsueela, Argentiina, Tšiili jne).

    ReplyDelete
  3. Kas sul on seal kaa mobiilis oma Ameerika telefoni number?

    ReplyDelete
  4. Ma kasutan Ameerika telefoni (Euroopas seda kasutada ei saa) ja numbrit.

    ReplyDelete