Tuesday, September 21, 2010

Empire State Of Mind



... sest et novembri lõpus, Thanksgivingu ajal, ootab mind ees NEW YORK!

Sunday, September 19, 2010

Nädal jälle möödas

Ega mul praegu midagi erilist rääkida polegi. Kool, trenn, kodu. Teisipäeval olid võrkpalli võistlused, mille me võitsime. Kolmapäeval käisime neljase grupiga fotograafia tunni ajal linnas pilte tegemas, sõitsime ühest kohast teise, pärast käisime veel helbeid ja Scooby-Doo komme ostmas. Lõbus oli! Michael ütles, et kui mind poleks olnud, poleks nii lõbus olnudki. Selle peale ütleks märksõnad: kaksteist kuud (you know, cock tastes good) ja Scooby-Dooby-Doo. Kui parklast koolimajja jalutasime, urgitsesin midagi kotist, ei vaadanud, kuhu kõnnin, komistasin ja käisin koos oma kooli- ja kaamerakotiga käpukile maha. Ilmselgelt hea lõpp. Ning nagu reedeti traditsiooniks käisin jalgpallimängul. Seekord olin terve aja põhimõtteliselt võõrastega, lihtsalt ühtäkki avastasin ennast võõraste keskel. Seega sain jälle uusi tuttavaid juurde. Ma olin järjekordselt nagu intervjueeritav, aga ma ei pane pahaks, mulle meeldib. Kaks kutti nende seas polnud ka puhtad ameeriklased, lihtsalt väiksena pere kolis Ameerikasse. Panime kolmekesi nukid kokku kui kolm immigranti. Jalgpallimängudel tutvun absoluutselt alati mitmete uute inimestega. Hea on see, et kõik sealsed noored on minu kooli õpilased. Aga kui nüüd päris aus olla, siis reality on see, et tihtipeale enne jalkat juuakse alkoholi, tullakse mängule ja siis kardetakse sealseid pollareid. Kmhm... :D PS: Ameerikas on alkohol alla 21. aastatele keelatud. Ja kui nad kuulevad, et meil on see iga 18, siis on nii: "Really? Let's go to Estonia!" Võin ka vaid seda öelda, et olen juba saanud öelda oma "ei" narkootikumidele.

Tegelikult ma ikkagi jätkuvalt imestan, et see pole võimalik, kui vabalt ma ennast siin tunnen. Minuga on midagi juhtunud. Tavaliselt olen ikka põdeja ja selline tagasihoidlikum, aga enam mitte. Ma olen muutunud. Minus on nii palju julgust ja enesekindlust juurde tekkinud. Olen loonud juurde palju-palju uusi tuttavaid ja nendest on arenenud juba püsivamad sõbrad/sõbrannad. Vahetusaasta üks peamisi märksõnu on kindla peale 'suhtlus'.

Mu hostvanemad on koos olnud üle 20 aasta ja üks päev nad avaldasid mulle, et nad pole selle aja jooksul veel kordagi tülitsenud. Selle peale ütleks: respect. :) Tõesõna, nad mõlemad on lihtsalt niivõrd rahulikud isiksused. Järelikult on kaks õiget inimest kokku saanud.

Üks õhtu olid meil külalised ja jõudis siis kätte aeg proovida Eestist toodud Vana Tallinna likööri. Ameeriklaste kommentaar: "It's really good! It's really-really good!" Huvi oli niivõrd suur, et neid huvitas, kas seda USA-st ka osta saab. Püüdsime internetist ostukohti leida, aga seda saab siiski ainult tellides.

Laupäeval veetsin 4 ja pool tundi aega üksinda kaubanduskeskuses. Vihma sadas, ilm oli kole, nii et hea päev veeta aega kaubanduses. Ja ilmselgelt võtsin asja rahulikult, alguses olin üleüldse hõivatud pigem textimisega. Jah, ma olen ka nakatunud sellesse ameeriklaste kombesse. Otsisin tol päeval teksaseid, homecomingu jaoks kingi ja sünnipäevakinki. Sain vaid kingad. Teksaseid on täiesti võimatu leida. Ameerikas on tõsiselt koledad teksapüksid. :D Enamus on alt laienevad, taskud on sellised imelikud, vöökoht on hirmus kõrge, nii et tagumik tundub hiiglaslik... Iga nurga peal on ka UGG saapad. Inimesed tõesti kannavad neid ka suveajal.

Ostsin eelmine pühapäev ka oma homecomingu kleidi ära. Lihtne roosa kleit musta pitsi ja lipsuga. Suht hästi läks sellega. 69 dollarilt oli alla hinnatud 20.70 dollari peale.

Homecomingu nädal, 27. september - 02. oktoober
Esmaspäev - lazy day ehk kooli minnakse pidžaamades, sussides ja ühesõnaga märksõna on 'mugavus'
Teisipäev - kõigil oma värv, juniorsid ehk 11ndikud kannavad sinist
Kolmapäev - neon day ehk selga tuleb panna midagi neoon-värvilist
Neljapäev - spirit day ehk Kennedy (mu kool) t-särgid, pusad, värvideks roheline ja kuldne (need on alati Kennedy värvid, vahepeal ka valge), ühesõnaga nii nagu Kennedy fänn välja peab nägema
Reede - tie-dye day ehk kõigil on seljas värvitud pluus, googeldage, siis saate rohkem aimu
Laupäev - homecoming!
Kavatsen tol nädalal iga hommik endast pildi ka teha, kuidas ma siis kooli läksin, vähe huvitavam teile ehk ;)

Ja random pildid sellest nädalast...

Jalkamängule ;)

Mu kooli ID-kaart. See liblika moodi augustus on activities pass, mis tähendab, et saan kodumängudele (jalgpall, korvpall jne) tasuta sisse. Et seda saada, pidin muidugi maksma, aga kokkuvõttes tuleb palju kasulikum.

Üks õhtu õppisin ajalugu.

Lugemist jagub :D

Allaaetud madu keset koduteed.


Adria otsustas üks õhtu omale raseerijaga enam-vähem tuka lõigata.




Saturday, September 18, 2010

Kaksteist kuud - Cocks Taste Good - Twelve Months in Estonian



Midagi räpast :D Üks kutt Michael mu fotograafia klassist leidis selle video juba siis, kui me olime neljandat päeva koolis käinud, aga ta ei julgenud mult varem küsida, kuidas ma ütlen "twelve months" eesti keeles. Ma ise ka ei teadnud seda varem. Seega ma algul ei saanud arugi, miks Michael ja Taylor nii pööraselt naerma hakkasid. Nüüd on pidevalt: "Erle, say twelve months in Estonian!" Ameeriklased saavad kohe esimese korraga aru. "What did you say?!? :D"

Thursday, September 16, 2010

Haha

Kirjutan siia ühe vestluse. Sain selle algul numbrilt, mida minu kontaktides polnud, kuid Facebook leidis numbri kohe üles.

Sam:
Dude, i miss ya like hell, i know you wont get this. But i love you
Erle:
Sam?
Sam:
Colin!?!
Erle:
:D:D:D Im using Colins number.
Sam:
Oh my gosh, i totally knew that. Sorry, im at a wedding, i had a few, missed my friend. Sorry again lol

Sam made my day!! :D Point on selles, et ma kasutan oma hostvenna Colini numbrit, Colin ise on Uus-Meremaal vahetusõpilane, nii et tal pole seda praegu vaja. Sam on Colini üks parimatest sõpradest. Olen aru saanud, et mõned kutid siin Ameerikas kirjutavadki omavahel nii. Ei, nad pole geid. Lihtsalt bestikate värk. Aga mu jaoks oli see pool 1 öösel nii naljakas. Kõige alguses ma arvasin muidugi, et mul on keegi salajane austaja, haha. Siis uurisin numbri Facebookist järgi ja avastasin, et wtf, Sam. Ma tean Sami väga hästi. Ja siis, kui ta vastas, et "Colin!?", arvasin ma, et tüüp ehmatas totaalselt ära, kui ta sõnum tuli Colinilt. Tegelikult ta ehmataski, sest ta ei osanud arvata, et "Colin" ta sõnumile vastab. Sam teadis, et Colin ei kasuta oma USA numbrit Uus-Meremaal, aga samas ta unustas ära, et mina seda nüüd kasutan.

Veel üks tegelikult...

Harrison 11:51pm
hey
are you the foreign exchange student?
you know taylor right?
i was the one with him and i said hi to you
Harrison 11:53pm
you pretty
you pretty
you pretty
you pretty
you pretty
[/p-[=]I(
p
gt
gt
Harrison 11:54pm
sorry that was my gay friend

Kui tüüpiline... :D

YFU Iowa Post-Arrival orientatsioon

Pühapäeval oli mul siis 5 tundi orientatsiooni. Midagi uut teada ei saanud, kõik on juba eelnevalt räägitud. Tutvusin teiste vahetusõpilastega ja sai proovida erinevaid toite erinevate maade köögist. Üks poiss oli naaberriigist Soomest. Oli ka üks Norra tüdruk, kes rääkis inglise keelt nagu puhas ameeriklane, hämmastav. Ja sakslasi on meeletult! Muideks, mind võeti ka mu kooli vastu seetõttu, et ma EI olnud Saksamaalt. Sakslasi ei taheta enam, neid on igal aastal lihtsalt niivõrd palju.

Kes veel ei tea, siis Thanh (musta peaga kutt, näeb välja nagu aasialane) on vahetusõpilane Saksamaalt ja käib minuga samas koolis. Ülitore kutt, totaalne semu mul :)

Thahn koos oma hostvendadega







Emme, üritasin esimest korda su kooki teha. Vähe suhkrut sai lisatud, aga muidu tibens-tobens!




Pooled (teistel oli orientatsioon muul päeval) YFU vahetusõpilased, kes viibivad Iowa osariigis. Mina roosas.

Friday, September 10, 2010

Üks kuu!

Seda postitust olen kirjutanud terve nädal otsa, iga päev midagi lisanud. Random tekst.

Teisipäeval andsin intverjuu kooli ajalehele. Igast vahetusõpilasest ilmub väike artikkel. Lihtsad küsimused: kust ma pärit olen, kuidas mulle meeldib Iowas, kuidas mulle meeldib siinne toit, kuidas olen rahul vahetusperega, kas ma olen juba sõpru leinud, kuidas erineb siinne kool minu koolist jne. Selle nädala jooksul teeme ka ühispildi, mis läheb ajalehte, arvatavasti kooli stendile samuti, sest eelmise aasta vahetusõpilaste pildid seisavad seal siiani. Eelmine nädal pidid kõik vahetusõpilased end koolitelekas (iga hommik esimese tunni lõpus toimub 10-15 minutit kooliinformatsioon telekas, seega igas klassis on telekas olemas, räägitakse spordist ja võistlustest, mida tänaseks süüa pakutakse jne) näitama ja tutvustama. Eelmisel päeval öeldi, et peab rääkima, mis mulle meeldib Kennedys ja USA-s. Ma olin terve õhtu mõelnud, mida öelda, näiteks: "Tahan tervitada oma võrkpalli tiimi! Te olete ägedad! Ja mainist väärt on need tüdrukud: Allie, Katelyn, McKenzie, Jenny ja Mary!" Mary saatis veel vahetult enne seda sõnumi, et ma teda ikka ära ei unustaks. Lõpuks oli nii, et ma ei saanudki midagi öelda, aega jätkus ainult nime ja riigi ütlemiseks.

Kolmapäeval olin ma koolis tõbine. Vastik oli olla ja trennis ka kaasa teha. Ma nii vihkan tavalisi külmetusi. Neljapäeval oli sama tunne. Ahjaa, fotograafia ja USA ajaloo tundides sain jätkuvalt niiöelda intervjuud anda. Õpetajad-õpilased küsisid küsimusi ja kõik kuulasid.  Fotograafias rääkisin põhiliselt koolide erinevusest ning ajaloos viisast ja paberiajamistest. Trennis tekkis mul täiesti lambist suisa masendus peale, mitte miski välja ei tulnud ja see nõme haige fiiling takkaotsa. Käega lööv tunne. Aga see on nii armas, kui head mu trennikaaslased ikka on. Läksin võrgu alt lööma, hüppasin, ei löönud pallile pihta, seisatasin, kõndisin minema ja ikka hakati naerma: "You are so cute!" Kõik on nii toetavad. Isegi, kui kellelgi läheb midagi halvasti, hõigatakse ikka: "Nice try!", "Good work!", "You can do this!" jne. See on üks trenni osi ja annab enesekindlust automaatselt juurde. Trenni lõpus ütles treener, et keegi minema ei lähe enne, kui ma saan su nime õigesti öeldud. Välja see tal siiski ikkagi ei tulnud. Lubas õhtu otsa harjutada. Sai jälle naerda. Ja tuju oligi parem. :) Peab veel mainima, et trennist puudutakse väga erandlikel juhtudel, ja kui puudud, tuleb sellest teada anda.

Reedel on jalgpall. Nagu alati. Ja enamus ikka alati ka lähevad sinna. Seda peab lihtsalt ise kogema! See on  Ameerika koolide värk, mitte tavaline ameerika jalgpalli vaatamine. Seekord on tähtsam mäng. Mängivad kaks suurt rivaali. Filmima tuleb suisa kohalik televisioon. Päev enne jalgpalli kannavad poisid koolis valget jalkasärki, paljudel tüdrukutel on poiste rohelised jalkasärgid seljas, seda siis kui poiss on palunud kanda, lihtsalt tavaline värk. Võistluste päeval kannavad poisid ülikonda. Nii on iga jumala nädal. Jalgpall on iga reede, harvematel kordadel neljapäeval.

Laupäeval, 11. septembril saab mul kuu aega Ameerikas oldud. Kõik on niii ruttu omaks saanud. Ma ei kujuta ettegi, kui kahju siit aasta pärast lahkuda on! Praegu ei taha ma Eesti peale mitte mõeldagi. Katelyn ütles juba: "Omg, kui sa ära lähed, hakkame kõik nutma ju!" Allie tuli ka lambist minu juurde, kallistas ja ütles, et sa jäädki siia. Allie on seda korduvalt öelnud. Üks päev võttis lambist käest kinni ja ütles, et sa ei lähe siit kuskile. :)  "I love you. You are so funny!" Nad on nii armsad mu vastu.

Pühapäeval toimub YFU Iowa Post-Arrival orientatsioon, kuhu ma lähen koos hostemaga. Kõik Iowa piirkonnas olevad vahetusõpilased tulevad kokku. Ja igaüks peab midagi oma kodumaa köögist viima. Ühesõnaga, ma pean midagi eestipärast kokkama hakkama. Thahn (vahetusõpilane Saksamaalt, käib minuga samas koolis, olen temast varem ka rääkinud) on ka seal, nii et siis on vähe toredam. Thahn on  tõsiselt vaimukas tüüp. :P

1. oktoobril on homecoming. Paljud juba räägivad sellest. Koolis on ka plakatid üleval. Ma juba ootan põnevusega. Homecomingu õhtu saab olema selline: kõik riietavad end pidulikult üles (kleidid, ülikonnad, soengud), välja minnakse kas kahekesi või grupiga (mitu paari üheskoos), omavaheline pildistamine, seejärel minnakse koos õhtust sööma, fotoshuut ja tantsupidu koolis, kõige tipuks erapidu kellegi kodus. Enamasti on ikka igaühel kaaslane olemas, kuid ei pea kohe paari hakkama panema, võib ka sõber olla või lihtsalt koos sõbrannadega minna. Ja muidugi on see ärevus, et kes keda kutsub oma kaaslaseks.

Üks hommik tahtis bussijuht, et ma talle oma küüsi näitaksin. Ma ei tea, mida ta vaatas. Arvas vist, et need on võltsid. Arutasid midagi koos bussijuhi naisabilisega. Üks kord läksin oma koolikapi koodi küsima ja siis ka kooli kontoritöötaja ütles keset mu vestlust: "Oh, kenad küüned!". Kirjanduse õpsile meeldisid mu prillid.  Esimeses prantsuse keele tunnis, kui end tutvustasin, ütles üks tüdruk üle klassi: "You are so pretty!" Nende näidetega tahan mainida, kui avameelsed inimesed siin on. Kui neile midagi meeldib, ütlevad nad kohe. Selle kuu ajaga olen saanud sama palju komplimente, kui Eestis olles aasta ajaga ehk. Aga seda olen aru saanud, et koolis liiguvad jutud kiiresti, väga kiiresti. Ja tundub, et mind teavad koolis palju rohkemad inimesed, kui ma arvatagi oskan, seda õnneks heas mõttes.

Ah sa raks, ma polegi rääkinud, mis värk juhtus! Nagu te teate, saab Ameerikas juba 16-aastaselt autojuhiload. Sõitsime mina, Jenny ja Katelyn koos võrkpalli võistlustele teise kooli. Ma veel enne sõitu mõtlesin, et kumma autosse istun, kas Jenny või Lindsay. Ei saanud palju sõita, kui oleksime peaaegu autoavarii teinud. Jenny juhtis. Oli ristmik. Üks suur tee ääres seisev auto varjas vasakpoolset teed. Jenny hakkas vasakule keerama. Ühtäkki tuli tolle suure auto tagant välja mööda kihutav auto. Jenny pidurdas, sest kõrvalistuv Katelyn karjus, tema nägi esimesena. Mina istusin taga. See auto tuli nii äkki ja veel sellise kimaga... Jenny sai täieliku šoki! Ta oli terve õhtu närvis. Ütles, et temaga pole varem sellist asja juhtunud. Ja et veel mina ka auto peal oli, mõtles, et kuidas ma oma vahetusaastal peaaegu surma oleksin saanud. Tegelikult polnud asi nii hull, hoog polnud nõnda suur, meie autol polnud hoogu pea üldse, teisel autol oli.  Noh, viga oleksid ainult autod saanud. Aga Jenny ainult vabandas ja vabandas. Saatis veel pärast võistlusi mulle sõnumi, jätkuvalt vabandas. Ta sai ikka meeletu šoki. Ta ei suutnud millestki muust mõelda ja keskendumisega oli raskusi. Ma saan temast täielikult aru, et talle see nii traumeerivalt mõjus. Tema ju oli see, kes oli roolis. Ning veel teine juhtum. Üks päev pärast trenni sõitsin McKenziega koju. Ja tänava peal sõitis autole järsku ette jalgrattaga poiss. Poiss ise keeras oma koduhoovist autosõidutee peale meile ette. Kas ma tõesti toon halba õnne?!

Keel läheb mul aina ladusamalt. Mida aeg edasi, seda paremaks läheb. Tunnen, et võrreldes esimese nädalaga on rääkimine tunduvalt paranenud. On ikka juhtunud, et kogemata vestluse käigus ütlen midagi eesti keeles. Näiteks, üks sõbranna rääkis mingi jutu ja ma pärisin automaatselt: "Miks?!", sõbrannal oli muidugi nalja kui palju ning õppis ühe sõna ära. Ja kui ühel oli sünnipäev, hakkasin soovima "Palju õn... Happy birthday!"

Noh, te Eestis juba paksult riidesse mäsitud, jah? Meil siin paljud käivad veel lühikeste pükstega. Kuigi loomulikult on juba jahedam kui augusti keskel, kui ma siia jõudsin.

Mu hostõde laulab duši all. Õnneks on tal lauluhääl olemas. Ta võtab praegu suisa hääletunde. Kuumaks on ligi 200 dollarit. Korrutage ise umbes 12-ga. Jah, nii palju ongi.

Üks päev tuli Janan toidupoest koju 12 hommikuhelveste pakiga, mis on nii tüüpiline Ameerika värk. :D Aga ei, ma pean ikka Ameerika toite kiitma. Siin on nii palju häid asju! Midagi minusugusele söödikule. Kui räägitakse, et välismaal olles hakkad eestimaist toitu igatsema, siis minu puhul on see täiesti vastupidine. Ma armastan siinset toitu. Tõsi, koolis leidub tõesti palju rämpsu, aga restoranides võtan ma alati salati. Need on TÕSISELT maitsvad. Nii huvitavad, igasuguseid asju on kokku miksitud. Ma pole veel kordagi pidanud pettuma. Ma püüan teine kord meeles pidada, et ma kaamera restorani kaasa võtaksin.

No nii, nüüd sai päris pikk postitus, olge õnnelikud. :D

Wednesday, September 8, 2010

Labor Day Chicagos

Reedel kell 8 õhtul alustasime 4 tunnist sõitu. Chicago - palju kõrgeid ehitisi. Ausalt öeldes midagi erilist ei olnudki. Me käisime Chicago Downtownis, mis on väga väike osa võrreldes terve Chicagoga. Nautisime vaadet tervele Downtownile 94. korruselt. Hinnad Chicagos on mõistagi märgatavalt kallimad kui väiksemates linnades.

Pühapäeva õhtul läksime Naperville'i, mis on umbes Cedar Rapidsi suurune linn. Hostvanemad läksid ühtede tuttavatega õhtustama ning mina, Adria ja Adria sõbranna jalutasime senikaua ringi. Naperville'is toimus parajasti mingi festival. Palju lõbustuspargi atraktsioone. Palju-palju rahvast tänavatel. Lõpuks istusime Starbucks'i maha, tellisime joogid ja lihtsalt vahtisime tänaval mööduvaid inimesi. Panime käe aknaklaasi peale ja mööduvad inimesed vastasid meile samaga. Kaks tükki lehvitasid isegi mulle lambist. Armas. Muidu oli igav õhtu. Lõbustasin end textimisega. Ausalt öeldes pole mul 13-aastaste parimatega sõbrannadega suurt midagi lõbutseda. Kujutage ise ette.

Hostisa ema elab tegelikult eeslinnas, 45 minutit Chicagost. No, maa on küll lühem, aga liikluse tõttu võtab nõnda kaua aega. Aga mu hostvanaema ise oli märkimisväärselt armas, väga sõbralik. Selline tunne oli, nagu oleksime juba ammu üksteist teadnud. :) Igatahes sinna kohta lähme veel palju kordi.

Chicago paistab.


Vasakult: Adria sõbranna Molly, hostema Janan, hostõde Adria, mina, hostisa Bradd, Braddi ema Rayma









Otsi mind.











Oi-oi :D















Chicago-pärane pizza

Peanut butter chocolate star cookies! Kõige-kõige-kõige paremad küpsised maamuna peal!! :D

Midagi õunafännidele ehk...

Minu armsalt nukulik tuba terveks nädalavahetuseks.





Mõned hostvanemate tehtud pildid: