Friday, September 10, 2010

Üks kuu!

Seda postitust olen kirjutanud terve nädal otsa, iga päev midagi lisanud. Random tekst.

Teisipäeval andsin intverjuu kooli ajalehele. Igast vahetusõpilasest ilmub väike artikkel. Lihtsad küsimused: kust ma pärit olen, kuidas mulle meeldib Iowas, kuidas mulle meeldib siinne toit, kuidas olen rahul vahetusperega, kas ma olen juba sõpru leinud, kuidas erineb siinne kool minu koolist jne. Selle nädala jooksul teeme ka ühispildi, mis läheb ajalehte, arvatavasti kooli stendile samuti, sest eelmise aasta vahetusõpilaste pildid seisavad seal siiani. Eelmine nädal pidid kõik vahetusõpilased end koolitelekas (iga hommik esimese tunni lõpus toimub 10-15 minutit kooliinformatsioon telekas, seega igas klassis on telekas olemas, räägitakse spordist ja võistlustest, mida tänaseks süüa pakutakse jne) näitama ja tutvustama. Eelmisel päeval öeldi, et peab rääkima, mis mulle meeldib Kennedys ja USA-s. Ma olin terve õhtu mõelnud, mida öelda, näiteks: "Tahan tervitada oma võrkpalli tiimi! Te olete ägedad! Ja mainist väärt on need tüdrukud: Allie, Katelyn, McKenzie, Jenny ja Mary!" Mary saatis veel vahetult enne seda sõnumi, et ma teda ikka ära ei unustaks. Lõpuks oli nii, et ma ei saanudki midagi öelda, aega jätkus ainult nime ja riigi ütlemiseks.

Kolmapäeval olin ma koolis tõbine. Vastik oli olla ja trennis ka kaasa teha. Ma nii vihkan tavalisi külmetusi. Neljapäeval oli sama tunne. Ahjaa, fotograafia ja USA ajaloo tundides sain jätkuvalt niiöelda intervjuud anda. Õpetajad-õpilased küsisid küsimusi ja kõik kuulasid.  Fotograafias rääkisin põhiliselt koolide erinevusest ning ajaloos viisast ja paberiajamistest. Trennis tekkis mul täiesti lambist suisa masendus peale, mitte miski välja ei tulnud ja see nõme haige fiiling takkaotsa. Käega lööv tunne. Aga see on nii armas, kui head mu trennikaaslased ikka on. Läksin võrgu alt lööma, hüppasin, ei löönud pallile pihta, seisatasin, kõndisin minema ja ikka hakati naerma: "You are so cute!" Kõik on nii toetavad. Isegi, kui kellelgi läheb midagi halvasti, hõigatakse ikka: "Nice try!", "Good work!", "You can do this!" jne. See on üks trenni osi ja annab enesekindlust automaatselt juurde. Trenni lõpus ütles treener, et keegi minema ei lähe enne, kui ma saan su nime õigesti öeldud. Välja see tal siiski ikkagi ei tulnud. Lubas õhtu otsa harjutada. Sai jälle naerda. Ja tuju oligi parem. :) Peab veel mainima, et trennist puudutakse väga erandlikel juhtudel, ja kui puudud, tuleb sellest teada anda.

Reedel on jalgpall. Nagu alati. Ja enamus ikka alati ka lähevad sinna. Seda peab lihtsalt ise kogema! See on  Ameerika koolide värk, mitte tavaline ameerika jalgpalli vaatamine. Seekord on tähtsam mäng. Mängivad kaks suurt rivaali. Filmima tuleb suisa kohalik televisioon. Päev enne jalgpalli kannavad poisid koolis valget jalkasärki, paljudel tüdrukutel on poiste rohelised jalkasärgid seljas, seda siis kui poiss on palunud kanda, lihtsalt tavaline värk. Võistluste päeval kannavad poisid ülikonda. Nii on iga jumala nädal. Jalgpall on iga reede, harvematel kordadel neljapäeval.

Laupäeval, 11. septembril saab mul kuu aega Ameerikas oldud. Kõik on niii ruttu omaks saanud. Ma ei kujuta ettegi, kui kahju siit aasta pärast lahkuda on! Praegu ei taha ma Eesti peale mitte mõeldagi. Katelyn ütles juba: "Omg, kui sa ära lähed, hakkame kõik nutma ju!" Allie tuli ka lambist minu juurde, kallistas ja ütles, et sa jäädki siia. Allie on seda korduvalt öelnud. Üks päev võttis lambist käest kinni ja ütles, et sa ei lähe siit kuskile. :)  "I love you. You are so funny!" Nad on nii armsad mu vastu.

Pühapäeval toimub YFU Iowa Post-Arrival orientatsioon, kuhu ma lähen koos hostemaga. Kõik Iowa piirkonnas olevad vahetusõpilased tulevad kokku. Ja igaüks peab midagi oma kodumaa köögist viima. Ühesõnaga, ma pean midagi eestipärast kokkama hakkama. Thahn (vahetusõpilane Saksamaalt, käib minuga samas koolis, olen temast varem ka rääkinud) on ka seal, nii et siis on vähe toredam. Thahn on  tõsiselt vaimukas tüüp. :P

1. oktoobril on homecoming. Paljud juba räägivad sellest. Koolis on ka plakatid üleval. Ma juba ootan põnevusega. Homecomingu õhtu saab olema selline: kõik riietavad end pidulikult üles (kleidid, ülikonnad, soengud), välja minnakse kas kahekesi või grupiga (mitu paari üheskoos), omavaheline pildistamine, seejärel minnakse koos õhtust sööma, fotoshuut ja tantsupidu koolis, kõige tipuks erapidu kellegi kodus. Enamasti on ikka igaühel kaaslane olemas, kuid ei pea kohe paari hakkama panema, võib ka sõber olla või lihtsalt koos sõbrannadega minna. Ja muidugi on see ärevus, et kes keda kutsub oma kaaslaseks.

Üks hommik tahtis bussijuht, et ma talle oma küüsi näitaksin. Ma ei tea, mida ta vaatas. Arvas vist, et need on võltsid. Arutasid midagi koos bussijuhi naisabilisega. Üks kord läksin oma koolikapi koodi küsima ja siis ka kooli kontoritöötaja ütles keset mu vestlust: "Oh, kenad küüned!". Kirjanduse õpsile meeldisid mu prillid.  Esimeses prantsuse keele tunnis, kui end tutvustasin, ütles üks tüdruk üle klassi: "You are so pretty!" Nende näidetega tahan mainida, kui avameelsed inimesed siin on. Kui neile midagi meeldib, ütlevad nad kohe. Selle kuu ajaga olen saanud sama palju komplimente, kui Eestis olles aasta ajaga ehk. Aga seda olen aru saanud, et koolis liiguvad jutud kiiresti, väga kiiresti. Ja tundub, et mind teavad koolis palju rohkemad inimesed, kui ma arvatagi oskan, seda õnneks heas mõttes.

Ah sa raks, ma polegi rääkinud, mis värk juhtus! Nagu te teate, saab Ameerikas juba 16-aastaselt autojuhiload. Sõitsime mina, Jenny ja Katelyn koos võrkpalli võistlustele teise kooli. Ma veel enne sõitu mõtlesin, et kumma autosse istun, kas Jenny või Lindsay. Ei saanud palju sõita, kui oleksime peaaegu autoavarii teinud. Jenny juhtis. Oli ristmik. Üks suur tee ääres seisev auto varjas vasakpoolset teed. Jenny hakkas vasakule keerama. Ühtäkki tuli tolle suure auto tagant välja mööda kihutav auto. Jenny pidurdas, sest kõrvalistuv Katelyn karjus, tema nägi esimesena. Mina istusin taga. See auto tuli nii äkki ja veel sellise kimaga... Jenny sai täieliku šoki! Ta oli terve õhtu närvis. Ütles, et temaga pole varem sellist asja juhtunud. Ja et veel mina ka auto peal oli, mõtles, et kuidas ma oma vahetusaastal peaaegu surma oleksin saanud. Tegelikult polnud asi nii hull, hoog polnud nõnda suur, meie autol polnud hoogu pea üldse, teisel autol oli.  Noh, viga oleksid ainult autod saanud. Aga Jenny ainult vabandas ja vabandas. Saatis veel pärast võistlusi mulle sõnumi, jätkuvalt vabandas. Ta sai ikka meeletu šoki. Ta ei suutnud millestki muust mõelda ja keskendumisega oli raskusi. Ma saan temast täielikult aru, et talle see nii traumeerivalt mõjus. Tema ju oli see, kes oli roolis. Ning veel teine juhtum. Üks päev pärast trenni sõitsin McKenziega koju. Ja tänava peal sõitis autole järsku ette jalgrattaga poiss. Poiss ise keeras oma koduhoovist autosõidutee peale meile ette. Kas ma tõesti toon halba õnne?!

Keel läheb mul aina ladusamalt. Mida aeg edasi, seda paremaks läheb. Tunnen, et võrreldes esimese nädalaga on rääkimine tunduvalt paranenud. On ikka juhtunud, et kogemata vestluse käigus ütlen midagi eesti keeles. Näiteks, üks sõbranna rääkis mingi jutu ja ma pärisin automaatselt: "Miks?!", sõbrannal oli muidugi nalja kui palju ning õppis ühe sõna ära. Ja kui ühel oli sünnipäev, hakkasin soovima "Palju õn... Happy birthday!"

Noh, te Eestis juba paksult riidesse mäsitud, jah? Meil siin paljud käivad veel lühikeste pükstega. Kuigi loomulikult on juba jahedam kui augusti keskel, kui ma siia jõudsin.

Mu hostõde laulab duši all. Õnneks on tal lauluhääl olemas. Ta võtab praegu suisa hääletunde. Kuumaks on ligi 200 dollarit. Korrutage ise umbes 12-ga. Jah, nii palju ongi.

Üks päev tuli Janan toidupoest koju 12 hommikuhelveste pakiga, mis on nii tüüpiline Ameerika värk. :D Aga ei, ma pean ikka Ameerika toite kiitma. Siin on nii palju häid asju! Midagi minusugusele söödikule. Kui räägitakse, et välismaal olles hakkad eestimaist toitu igatsema, siis minu puhul on see täiesti vastupidine. Ma armastan siinset toitu. Tõsi, koolis leidub tõesti palju rämpsu, aga restoranides võtan ma alati salati. Need on TÕSISELT maitsvad. Nii huvitavad, igasuguseid asju on kokku miksitud. Ma pole veel kordagi pidanud pettuma. Ma püüan teine kord meeles pidada, et ma kaamera restorani kaasa võtaksin.

No nii, nüüd sai päris pikk postitus, olge õnnelikud. :D

4 comments:

  1. Täiega lahe, olen su blogi otsast lõpuni läbi lugenud. Suht kadedaks ajab küll:D!!

    ReplyDelete
  2. Tore kuulda, et sul kõik nii hästi läheb. Muide, sa oskad väga hästi blogi kirjutada ;)
    Loodame siis, et Eestit päris maha ei kanna :D

    ReplyDelete
  3. heii! armsalt kirjutad ja täiega lahedad pildid eelmises postituses:)) päikest!

    ReplyDelete