Friday, October 29, 2010

Los Campesinos!

Michael, your time has come! You've always wanted me to write about you. And oh my gosh, I even added pictures of you. Lol.

Michael on kinda creeper, loeb ja tõlgib mu blogi pidevalt. Üks kord tahtis peaaegu autoavarii teha,  selleks et mu blogisse pääseda. See teisipäev ütles: "Do I have to kill someone? Because I will do that." Karmid naljad. :D Michael on üldse üks väga c r a z y tüüp. Tal on kõige haigemad mõtted, fantaasiat jagub kuhjaga ja tal on pidevalt hulganisti küsimusi mulle kui mitte-ameeriklasele. Energiapomm. Armastab loomi. Tal on kodus jänesed, koer, mingi sisaliku moodi elukas jne, kaks lindu lendab ka ta toas. Üks nendest on mu pea peal seisnud ja mu juukseid nokaga nokkinud. Ning Michael ei väsi kunagi sellest "kaksteist kuud valikud" teemast. By the way, "valikud" on tema meelest nagu "very good". :D

Anyway... Kirjutan nüüd sellest, millest tegelikult kirjutada tahtsin.

Kolmapäeval käisin Michael'i, Mike'i ja Keara'ga Los Campesinos'e kontserdil Iowa City's, mis on umbes üle poole tunni Cedar Rapidsist. Los Campesinos on inglise bänd, mängivad indie pop-stiilis muusikat. Pole päris my cup of tea, aga kui kutsutakse, siis ikka lähen!

Kell 5 tuli Michael mulle järgi. Läksime võtsime teised ka peale. Alguses oli ka Asmaa (hääldus Esma) meiega. Minek algas hästi. Pöörasime autos Los Campesinose lood põhja ja panime niisama hullu.

Olime juba linnast välja sõitnud, kui Asmaa ema hakkas Asmaa'le vahetpidamata helistama ning jättis kõneposti sõnumi: "This is an emergency. Please call as soon as you can!" Asmaa ema ei lase Asmaa't kuhugile, seega Asmaa valetas, et on tööl, aga polnud mingit võimalust, et ta ema oleks meie plaanist teada saanud. Asmaa on juba kaks korda vahele jäänud sellega, et valetab, et on tööl, kuigi tegelikult ei ole ning ema oli teda juba hoitanud, et kui ta peaks veel niimoodi tegema, siis oi-oi. Ema ikka jätkas helistamist vähemalt paarkümmend korda. Pöörasime siis otsa ringi ja sõitsime tagasi Asmaa töökoha juurde, sest Asmaa ei tahtnud enne helistada, kui on töö juures, kuna äkki ema kavatseb kohe järele uurima tulla, et kas ta ikka on tööl või ei. Asmaa pidi autos riided ka ära vahetama. Sellega sai nalja, poisid nagu ikka lasid häid kommentaare, mitte et nad vaadanud oleks, aga teesklesid, et näevad kõike. Kui Asmaa lõpuks emale helistas, ütles ema, et tal on vaja haiglasse sõita. See oli hetk, kui Asmaa oli freaked out, tal oli pisarad kohe tulemas. Soovisime kõike paremat ja meie sõitsime ikkagi kontserdile. Üsna kohe helistas Asmaa, et ema vajas lihtsalt doktori juurde minemist. Leppisime kokku, et ta helistaks ja annaks teada, et kuidas asjalood on ja et ta oma auto või kellegi teisega kontserdile tuleks. Kõik tundus ok minevat. Kuid pärast toda kõnet ei vastanud Asmaa enam hiljem ei kõnedele ega ka sõnumitele. Michael proovis ka pärast kontserdi ning ka järgmise päeva hommikul ja päeval Asmaa't kätte saada, kuid ei midagi. Asmaa ei tulnud kooli ka. Michael tekstis, et palun vasta vähemalt, et kas kõik on korras. Asmaa tekstis vastu vaid: "I'm okay." Pärast seda küsis Michael veel, et mis juhtus, kuid sellele Asmaa enam ei vastanud. Keegi ei tea, mis siis nüüd tegelikult juhtus. Eks näis. Väga imelik igatahes!

Kui me Iowa City'sse jõudsime, oli meil algul tegemist muidugi parkimiskoha leidmisega. Koha saime kaugele sellest baarist, kus kontsert toimus. Freaking külm oli! Ja meil polnud suurt aimugi, kus see baar asus. Jooksime tänavate peal, sest nii räigelt külm oli. Okei, jõudsime lõpuks kohale. Ma ei teagi, mis kell siis oli, aga õige bänd algas alles pärast 9-t. Enne seda oli veel kaks soojendusbändi. Rahvast oli omajagu. Kõik oli sellised ülikooli-tüübid ning inimesed selles baaris oli stiilsemad, kui tänavatel muidu kohtab. Saime ka mõnede inimestega tuttavaks. Michael kuidagi mainis, et me keskkooli õpilased veel. Ja siis üks kutt ütles: "Oh, ja ma veel just tahtsin teile õlut pakkuda." :D Üks teine kutt ehmatas ka ära, et me keskkoolis veel. Tüüp arvas, et ma umbes 20-aastane. Ja kui too kutt minult midagi esimest korda küsis ja ma vastasin, ütles ta kohe: "Oh my god, sa pole ameeriklane." :D:D Ja siis ta hakkas mulle mingitest ajaloolistest isikutest rääkima, sest ta oli ikka ka kuulnud, et eurooplased on sellised targad. :D Kui baarist väljusime, olid ühed soojendusbändi liikmed baari ees ja suitsetasid. Tegin nendega paar pilti. Seejärel hakkasime jälle jooksma. Lõpuks kõndisime tänava peal kõik neljakesi reas koos ümbert kinni ja rääkisime, kui tore õhtu oli. ;) Koju jõudsin umbes 23:20.

Järgmisel päeval koolis olin räigelt väsinud. Jumal tänatud, et US History's seksuaalloeng oli, muidu oleksin järjekordselt seal terve tund maganud. Jätke meelde: kõige puhtam kutt on neitsi.

Ja nüüd pildid!!


That's Michael! ... autoroolis valgusfoori taga oodates :D

Asmaa :)


Keara ja Mike














Mike, mina, Michael ja Keara



























5 comments:

  1. mingi hipsteriparadiis:D aga tore et sul hästi läheb

    ReplyDelete
  2. miks must-valged pildid? :D muidu väga lahe elu sul seal :)

    ReplyDelete
  3. must-valged pildid just vinged minu arust :D psh, nii kadetsen sind juuu :(

    ReplyDelete
  4. Must-valged lihtsalt meeldisid seekord rohkem ;)

    ReplyDelete
  5. need bändipoisid on väga handsome :p

    ReplyDelete