Monday, November 15, 2010

Kolm kuud täis

Mis siis praegu üldiselt toimub? Tavaline kool-kodu rutiin. Ootan pidevalt reedet. Enamus tunnid on nii igavad, et shoot me. Iga jumala koolipäev on täpselt samasugune: hommikul Tyleriga kooli, samad tunnid, samad inimesed, lõuna samade inimestega, pärast kooli loksun bussiga koju. Üks nädal oli kohe eriti suur väsimust kõigest. Hakkasin palju Eesti peale mõtlema. Eesti on ikka armsam, kui ma arvasin. Sõprade igatsus tekkis. Algul olin küll vaimustuses ameeriklastest, et kui lõbusad ja sõbralikud kõik on, aga tegelikult on nad ikka nii pealiskaudsed. Kuid I'm not done with America yet, oh no. Oli lihtsalt üks masendavam nädal, mis läks ruttu üle. Olen nüüdseks kõigega nii ära harjunud. Eks ta loogiline olegi, et esimesel kuul on kõik uus ja huvitav, aga ajapikku see möödub. Järgmine veerand koolis on ehk huvitavam. Mõned tunnid vahetuvad, uued inimesed klassis. Hakkan olema ka kooliajalehe klassis (klass, kus koostatakse ajalehte). Mina olen seal fotograaf, nii et mina tegelen vaid piltidega. Kuiiiid nüüdseks ongi veel viiiimane nädal koolis käia.

Mäletate, kui ükskord kirjutasin, et ma olen kui mingi halb õnn, ses suhtes olen peaaegu juba kolmes autoõnnetuses olnud? Okei. Nüüd neljas kord oli reaalne autoõnnetus. Mitte suur, kuid meile sõitis teine auto sisse. Tegelikult juba tükk aega tagasi. Juhtus see siis, kui ma olin Tyleriga. Pärast kooli, kui hakkasime parklast väljuma. Ootasime, et vasakule keerama hakata. Ja üks tohutult pirakas maasturauto tagurdas meile külje pealt lihtsalt sisse. Ma hullult kiljatasin. Tundsin, kuidas auto vappus. Kõige naljakam oli see, kuidas täpselt eelmine nädal Tyler rääkis mulle, et tema auto on tema baaaaaaby ja kui sellega midagi juhtuma peaks, siis oi-oi. Tyler ostis oma auto enda raha eest. Isegi mu hostisa on öelnud, et tal on kena auto. Kui too autojuht oleks olnud kutt, siis ega Tyler oleks talle lõuga ka andnud, kuid see oli tüdruk. Andis tunda, kui pissed off Tyler sisemuselt oli, kuid ta jäi uskumatult rahulikuks. Too tüdruk muudkui sorrytas ja pakkus ka raha, kuid Tyler ütles, et ei, kõik on korras. Mul oli nii, et eem, kõik ei ole korras ju. See baaaaaaby-jutt oli mul niivõrd värskelt meeles. Tyleri autol on nüüd lihtsalt üks tugev väiksemat sorti mõlk sees, muud ei midagi.

Oh jeerum, mis ma veel korraldasin. Ma olin üksinda kodus. Mul läks üleval korrusel vesi konditsioneeri luugist sisse. See vesi voolas ühte tuletõrjealarmi. Vesi hakkas sealt läbi tilkuma ja absoluutselt kõik tuletõrjealarmid hakkasid tööle, sest kõik alarmid olid omavahel ühendatud. Te ei kujuta ette, kui vali see oli! Mul süda vappus sees, et millega ma nüüd hakkama sain. Vesi aina tilkus põrandale ja alarmid töötasid. Jooksin edasi-tagasi majas ringi. Üritasin alarmi peatada, kuid nupule vajutades ei aidanud mitte midagi. Helistasin hostisale, kes tuli koheselt töölt koju. Helistasin ja karjusin telefonis, hostisa vastas kõige rahulikuma tooniga: "Okei. Kas kuskil põleb ka? Sest kui põleb, mine majast välja. Ma tulen kohe koju." See oli tõesti naljakas, kui rahulik ta oli. Tüüpiline hostisa. Veidi hiljem tuli ka hostema. Hostisa ütles, et ta pole selle 5 aasta jooksul, mil nad selles majas elanud on, veel tuletõrjealarme töötamas kuulnud. Ja ta ei teadnud isegi seda, kuidas neid peatada. Mitte miski ei aidanud. Alarmid lihtsalt ise peatusid pärast poolt tundi. Hostisa näppis midagi ja siis hakkasid need uuesti tööle. Kohale kutsuti lausa torumees või kesiganes. Nad rääkisid algul lausa sellest, et äkki peab lakke augu sisse puurima. Õnnnnneks kõik laabus, kuskile auke ei puuritud ja asi sai lahenduse. Ütlesin hostvanematele ka, et küll mina olen ikka halb õnn, oodake vaid, juhtub veel igasuguseid asju, kui mina siin olen. Hostvanemad hakkasid naerma ja tegid nalja, et miks ma sellest enesetutvustusse ei kirjutanud.

Michael: "what does 'postitust' mean? it looks like prostitute!" Okei siis :D:D

Katelyn vaatas üks päev mu inglise-eesti sõnaraamatut ning kirjutas omale mõningad laused ja sõnad üles. Nt: "sina omama minu süda", "sina ja mina", "musi", "kallis", "minu ingel", "täiuslik", "sina oled minu lemmik", "ma armastan sind" :)

Üks päev kirjanduse tunnis, kui me olime arvutiklassis, googeldasime Janey'i ja Caleb'iga Tartut ja muid asju Eesti kohta. Ja siis ma tahtsin Janey'le näidata kuumi eesti kutte, mõtlesin, et äkki Googles leidub mõni. Trükkisin otsingusse "Estonian hot guys". Ja siis õpetaja tuleb: "Erle, what are you looking for?!" Ilmselgelt jäin vahele. :D:D

Reedel kell 10:30 hommikul, kui ma parasjagu ajalootunnis istusin ja kontrolltööd tegin, astus Mary klassi sisse mu kollase passiga (ma ei oska seda kuidagi nimetada, see on selline kollane paber/teadis, et pead kuskile minema, tunni ajast, näiteks kasvõi kõik vahetusõpilaste pildistamised ja intervjuud on ka toimunud tunni ajast) ja andis mulle märku "Lets go!" Mina, Mary ja üks tüdruk veel olime ball rollers osariigi võrkpalli mängudel. Me olime need, kes aitasid pallide järel joosta. Mängu ajal seisime platsi kõrval ja viskasime servijale uue palli. Me pidime seal seisma ja jooksma 5 tundi järjest. See lärm otse platsile kostus palju valjemalt, kui ma teisipäeval üleval istusin ja vaatasin. 5 tundi järjest sellise lärmi sees olla tegi nii uimaseks. Kõigepealt mängisid minu jaoks tundmatud võistkonnad. Nad tegid 4 mängu. Seejärel mängis meie kooli varsity tiim. Neil oli samuti 4 mängu. Kuid lõpuks me siiski kaotasime. Viimane mäng oli 26:28. Hullult napikas. Tüdrukud nutsid. Ma olin lõpuks rampväsinud ja selg ka seismisest kange. Tol päeval olid lühendatud tunnid koolis, seda just nimelt seetõttu, et meie kooli võrkpallitiimil olid osariigi mängud ning et õpilased kaasa elama saaks tulla. Sport ON tähtis koolielus.


Minu kooli fännid kollases.



Samal õhtul käisin hostvanemate ja pere tuttava Caren'iga kinos filmi "Life As We Know It" vaatamas. Tüüpiline minek: "Erle, kas sa meiega kinno tahad tulla?", vaatame ajalehest filmide nimekirja ja internetist järgemööda treilereid, film otsustatud, 20 minutit filmi alguseni, siva autosse ja minek. Film ise oli tüüpiline chick flick ja totaalselt ettearvatav, et mis juhtuma hakkab, kuid ma totaalselt armusin sellesse. Ma pole kunagi kinos nii palju naernud, kui ma seekord naersin. Ja muidugi tüüpiline kurb osa enne happy ending-osa, kui mul kurbusest pisarad silma tulid. Haha, muide, treileri lõpus ütleb see fätso naine, et "Sweetie, you have a poop on your face", kuigi tegelikult filmis oli "Sweetie, you have a shit on your face". Ja Caren ütles, et ma olin tore date. :)

Laupäeval käisin shoppamas. Ühes jalanõude poes valisin ma ühte paari talvejalanõusid nii, et põrand oli karpe täis ja müüjad käisid pidevalt küsimas, et kas ma vajan äkki kuidagi abi. Ning ühel korral tuli üks müüja lausa: "What is going on here?" :D Asi oli lihtsalt selles, et mõned saapapaarid tundusid suht erinevad olevat, see värv ja ka suurus. Ja siis ma üritasin neid seal sobitada.  Mina kui ostja tahtsin vaid oma ostus kindel olla, kui ma suuremat summat raha hakkan kulutama. Ütlesin kahele müüjale ka, et näed, need on erinevad. Üks nendest nägi küll erinevust, teine ütles vaid, et ei, nad ikka samad, võibolla ühte lihtsalt rohkem proovitud (vaevalt, kui isegi karva materjal ilmselgelt erinev on). Ju siis tahtis minust lihtsalt lahti saada. Ma suutsin ka ühte karpi panna ühe saapa, mis oli suuruses 9 ja teise suuruses 8. Lisaks sellele kaotasin ühe saapapaari karbi üldse kuskile ära. Ma arvan, et müüjatel oli hea meel, kui ma sealt lõpuks lahkusin. See, kes seal segadust korrastas, tundus juba üsna kuri. Vähemalt ei lahkunud ma tühjade kätega, juhuu. Ja no mis teha, tüüpiline mina... :D Ülejäänud aja päevast olin kodus. Vaatasime hostvanematega kaks filmi jutti - "In Her Shoes" (2 tundi ja 10 minutit) ja "Spanglish". Viimast filmi vaatasin ma ülevalt korruselt alla vaadates. Vedasin omale tooli sinna võre äärde ja vaatasin üle võre.

Reedel, 19. novembril on mu hostema Janan'i sünnipäev. Õnneks laupäeval sai kink ära ostetud.

Täpselt nädala aja pärast ehk pühapäeval, 21. novembri (Palju õnne, Helina! :D) hommikul on juba lend New Yorki! Tagasi tuleme reedel, 26. novembril. Meie hotell asub 4 plokki Central Parkist. Kuna me läheme NY-i Thanksgivingu ehk tänupühade ajal, on meil võimalus osa võtta ka Macy's Thanksgiving Day Parade'st. See on suur, kuulus ja üks vanimaid paraade USA-s. Õhus on hiiglaslikud õhupallid sellistest tegelastest nagu Shrek, Scooby-Doo, Käsnakalle, Spiderman, Miki Hiir, isegi Hello Kitty jne. Ja loomulikult suur orkester, esinejad jne. Seda näidatakse ka telekas. Soovitan googeldada, et ettekujutus saada. Lisaks broneeris hostisa tänupühade puhul laua restoranis Russian Tea Room, kus ÜHE inimese tänupühade õhtusöök maksab 95 dollarit ehk üle 1140 krooni... Seda rooga tuleb vist kohe eriti kuninglikult nautida. Planeeritud on palju-palju kohti, mida külastada tahame. Hostisa ostis igaühele New Yorgi pääsud, mis tagavad tasuta sissepääsud peaaegu kõikidesse kuulsamatesse kohtadesse. Nii et tihe ja ülipõnev nädal tuleb! :))

2009. aasta Macy's Thanksgiving Day paraad

Laupäeval-pühapäeval pärast New Yorgist saabumist peame juba esimesi jõule. Jah, lugesite õigesti. Kui teised tähistavad novembri lõpus tänupühi, siis meie tähistame juba jõule. :D Seda seetõttu, et hostema õde läheb päris jõuludeks ära Austraaliasse ning seega peame jõulud-tänupühad hostema poolse perekonnaga juba nüüd ära.

Praeguseks kõik. Arvan, et järgmist postitust ei tule enne, kui alles millalgi pärast New Yorgi trippi. Siis on mul kindlasti palju rääkida ja TOHUTU hunnik pilte!

5 comments:

  1. Tere, tahtsin öelda, et sinu blogi on nii huvitav, et iga päevaga tekib aina suurem huvi ja soov ise ka ameerikasse vahetusõpilaseks minna. Praegu on mitmed tuttavad kusagil üle maailma vahetusõpilasteks, aga just ameerikasse minek tundub mulle kõige meeldivamana. Eriti hetkel on selline megasuur vaimustus kogu sellest värgist!

    Loodan, et sul läheb kõik ikka super hästi!

    Muide, tahtsin küsida, et kuidas inglise keelega hakkama saad. Sellesmõttes, et olen ise seda ka, nagu ikka juba väiksest peale õppinud, aga see ei ole kunagi mu lemmik õppeaine olnud...
    Kuidas just inglise keeles suhtlemine ja õppimine on? Kas kodutöödega hakkama saamine on kerge/raske?

    ReplyDelete
  2. Tere! Oh, seda on tore kuulda, et minu blogi on pannud sinu ka tahtma vahetusõpilaseks minna :)
    Inglise keele pärast muretsema ei pea. Keele õppimine ongi üks suur põhjus, miks vahetusõpilaseks minna. Ma olen siin olnud kõigest 3 kuud ja mu inglise keel on märgatavalt paranenud. Isegi, kui räägid vigaselt, inimesed saavad aru küll, mida sa mõtled. Ja mul näiteks hostema pärib koguaeg, kui ta millestki räägib, et kas ma ikka tean, et mis see või too sõna tähendab. Ja siis seletab. Kui ei tea millegi tähendust, tuleb küsida. Ma kannan koolis kaasas ka väikest inglise-eesti/eesti-inglise sõnaraamatut, tegelikult hakkasin seda kaasas kandma alles paar kuud hiljem. :D Õpetajad on väga vastutulelikud, tuleb vaid rääkida ja küsida. Õppida on palju, aga ei ütleks, et raske. Mõned lugemistööd on õpetaja mulle lihtsamaks teinud, et võin töö koju kaasa võtta ja raamatut kasutada. Kui õpin, siis on arvuti alati kõrval, googeldan ja tõlgin mõningasi sõnu. Ja no töödes huupi arvamist on ka palju :D Eriti US History-s. See on küll aine, millest ma aru ei hakka saama, mis värk toimub :D

    ReplyDelete
  3. mulle ka tohutult meeldib su blogi, ja tundub et sul on väga vedanud.
    aga kas kui sa eesti koolis käisid eelm aasta, kas sul on olnud siis inglise keel koguaeg 5, nagu tunnistusel, alati 5 ?? :)

    ReplyDelete
  4. Inglise keel on mul olnud 5 ja 4. Ma käisin ka keeltekoolis 8 aastat inglise keelt õppimas.

    ReplyDelete