Tuesday, May 31, 2011

Lõpp läheneb

Tahtsin teada anda, et olen ikka veel elus, aga kuna mul on järele jäänud vaid 3 nädalat, siis pigem naudin oma igat hetke, kui et kulutan aega blogitamisele. Mul on meeeeeeeeeeeletult palju teile rääkida ja meeeeeeeeeeeletult palju pilte lisada, aga ma arvan, et ma hakkan järjest postitama alles siis, kui tagasi Eestis olen. Loodetavasti saate minust aru. PS: ma pole isegi Seattle'i postitustega lõpetanud.

Ma jätsin trenni pooleli, tegelikult juba ligi 2 kuud tagasi. Kõigepealt 2 nädalat ei saanud ma korralikult trenni kaasa teha, sest mul olid jalad vigastatud - shin splints. Siis läksin ma kooli ajast Seattle'sse. Kohe pärast seda sain teada, et mu teatud paberid/dokumendid vms on aegunud ja et mul ei ole lubatud trenni kaasa teha. Algul küll üritasin uued paberid saada, aga siis mingi hetk mõtlesin, et ah, tead, ma parem lõbutsen ringi pärast kooli. Ning ma polnud enam nii pikalt juba korralikult jooksnud, nii et ma oleks põhimõtteliselt pidanud hakkama end otsast peale vormi ajama. Oma otsust ma ei kahetse, ma olen täiel rinnal elu nautinud.

Olen räigelt sööma ka hakanud. Igast head ja paremat. Absoluutselt kõike tuleb ikka proovida. No ma ei saa aru, miks peab toit nii kuramuse hea olema. Küll varsti Eestis saab juurikate ja kõige tervislikuma peale üle mindud. :D Ma jään Ameerika maiustusi meeletult igatsema. Isegi mu ajalooõpetaja pidi mulle mu viimasel koolipäeval Reese's Peanut Butter Cups tooma. Vähemalt nii ta ütles. Ta parem pidagu oma lubadust. :D

Millised on minu praegused tunded? Hmm... Veel kuu aega tagasi olin elevil kojutuleku pärast, aga viimased nädalad on olnud meeletult tegusad ja lõbusad, olen tõesti justkui täiel rinnal taas elama hakanud. Eelmisel nädalal ei saanud suurt magatudki. Everything gets better in the summer. ;) Ma küll igatsen väga oma Eesti sõpru ja perekonda ning igasugu pisiasju Eestis, aga olen hakanud ka mõtlema, kui väga ma siinset elu igatsema hakkan. Mõte teadmatusel, et kuna ma jälle oma siinseid sõpru näen, on toonud pisarad silma. Ma väga-väga tahan järgmise kooliaasta lõpus Cedar Rapidsisse tagasi tulla, lihtsalt külla mõneks ajaks, sest enamus mu sõpru on praegu 11ndikud ja järgmine aasta 12ndikud, mis tähendab, et mul oleks viimane võimalus neid kõiki veel viimast korda koos näha! Ostsin märkmiku, et inimesed saaksid mulle sinna sisse midagi kirjutada, kas kirjakese või lihtsalt lühikese mälestuse. Juba praeguseks on väga paljud endast sinna nö märgi maha jätnud. Ma hoian selle märkmiku elu lõpuni alles, see on niivõrd precious mulle. Ma ei suuda uskuda, kui kiiiiiiiiiiresti aeg lendab. Mul on veel niiiiiiiiiiiiiii palju asju vaja teha enne seda, kui ma siit lahkun. Kolm nädalat! Kas te saate aru? KOLM nädalat. Viimasel ajal olen endale mõttes öelnud: "I love my life." Ma elan praegu justkui teises maailmas. Vahetevahel siiamaani mõtlen, et kas kõik on ikka päriselt minuga juhtunud. Ja kooli peale ei pea ka enam nii palju rõhku panema. Stressivaba elu.

Kool saab mul läbi neljapäeval, 2. juunil. Kolmapäeval ja neljapäeval toimuvad lõpueksamid. Muide, meie kooli üks õpetajatest (31-aastane) sai surma. Magas telgis, väljas tormitas ja puu kukkus järsku peale. Jube!

Ning üks tähtis uudis veel... Ma lähen 8.-15. juuni FLORIDASSE! Jah, jälle! Aga seekord toimub see tripp täiesti teistmoodi:
  1. Ma ei lähe mitte oma hostperega, vaid Thanhi hostema, hostvenna ja hostõega. Lisaks veel Ben (ka sakslasest vahetusõpilane meie koolis). Tegelikult pidi algul Pietro (itaallane) nendega kaasa minema, aga kuna Pietro saadeti varem koju tagasi (lahkub 1. juunil), siis vabanes neil autos üks koht. Niisiis pakkuski Thahni hostema Amy mulle võimalust nendega kaasa minna.
  2. Me sõidame Floridasse autoga, mitte lennukiga. Mulle meeldib see variant isegi rohkem, sest nii läbime mitu osariiki, saab palju rohkem elu näha.
  3. Sihtkohaks on Põhja-Floridas asuv linn nimega Ocala. Thanhi hostpere elas Ocalas enne Cedar Rapidsisse kolimist. Läheme nende tuttavatele külla. Neil on hobused ka, saab ratsutada. Nii lahe, sest ma käisin kunagi ratsatrennis poolteist aastat ja ma pole enam terve igaviku hobuse seljas istunud. Olen seda juba nii pikalt teha tahtnud.
  4. Ma pean enda eest ise maksma, st kõik väljas söömised, piletid jne.
Kuulete minust veel palju! Praeguseks lõpetan. Päikest! :)

Jalkapoisid seal tagaplaanil ;)

Ükskord pärast kooli Starbucks ja peanut butter cupcakes, yummy!

Photo Booth with Asmaa