Tuesday, May 31, 2011

Lõpp läheneb

Tahtsin teada anda, et olen ikka veel elus, aga kuna mul on järele jäänud vaid 3 nädalat, siis pigem naudin oma igat hetke, kui et kulutan aega blogitamisele. Mul on meeeeeeeeeeeletult palju teile rääkida ja meeeeeeeeeeeletult palju pilte lisada, aga ma arvan, et ma hakkan järjest postitama alles siis, kui tagasi Eestis olen. Loodetavasti saate minust aru. PS: ma pole isegi Seattle'i postitustega lõpetanud.

Ma jätsin trenni pooleli, tegelikult juba ligi 2 kuud tagasi. Kõigepealt 2 nädalat ei saanud ma korralikult trenni kaasa teha, sest mul olid jalad vigastatud - shin splints. Siis läksin ma kooli ajast Seattle'sse. Kohe pärast seda sain teada, et mu teatud paberid/dokumendid vms on aegunud ja et mul ei ole lubatud trenni kaasa teha. Algul küll üritasin uued paberid saada, aga siis mingi hetk mõtlesin, et ah, tead, ma parem lõbutsen ringi pärast kooli. Ning ma polnud enam nii pikalt juba korralikult jooksnud, nii et ma oleks põhimõtteliselt pidanud hakkama end otsast peale vormi ajama. Oma otsust ma ei kahetse, ma olen täiel rinnal elu nautinud.

Olen räigelt sööma ka hakanud. Igast head ja paremat. Absoluutselt kõike tuleb ikka proovida. No ma ei saa aru, miks peab toit nii kuramuse hea olema. Küll varsti Eestis saab juurikate ja kõige tervislikuma peale üle mindud. :D Ma jään Ameerika maiustusi meeletult igatsema. Isegi mu ajalooõpetaja pidi mulle mu viimasel koolipäeval Reese's Peanut Butter Cups tooma. Vähemalt nii ta ütles. Ta parem pidagu oma lubadust. :D

Millised on minu praegused tunded? Hmm... Veel kuu aega tagasi olin elevil kojutuleku pärast, aga viimased nädalad on olnud meeletult tegusad ja lõbusad, olen tõesti justkui täiel rinnal taas elama hakanud. Eelmisel nädalal ei saanud suurt magatudki. Everything gets better in the summer. ;) Ma küll igatsen väga oma Eesti sõpru ja perekonda ning igasugu pisiasju Eestis, aga olen hakanud ka mõtlema, kui väga ma siinset elu igatsema hakkan. Mõte teadmatusel, et kuna ma jälle oma siinseid sõpru näen, on toonud pisarad silma. Ma väga-väga tahan järgmise kooliaasta lõpus Cedar Rapidsisse tagasi tulla, lihtsalt külla mõneks ajaks, sest enamus mu sõpru on praegu 11ndikud ja järgmine aasta 12ndikud, mis tähendab, et mul oleks viimane võimalus neid kõiki veel viimast korda koos näha! Ostsin märkmiku, et inimesed saaksid mulle sinna sisse midagi kirjutada, kas kirjakese või lihtsalt lühikese mälestuse. Juba praeguseks on väga paljud endast sinna nö märgi maha jätnud. Ma hoian selle märkmiku elu lõpuni alles, see on niivõrd precious mulle. Ma ei suuda uskuda, kui kiiiiiiiiiiresti aeg lendab. Mul on veel niiiiiiiiiiiiiii palju asju vaja teha enne seda, kui ma siit lahkun. Kolm nädalat! Kas te saate aru? KOLM nädalat. Viimasel ajal olen endale mõttes öelnud: "I love my life." Ma elan praegu justkui teises maailmas. Vahetevahel siiamaani mõtlen, et kas kõik on ikka päriselt minuga juhtunud. Ja kooli peale ei pea ka enam nii palju rõhku panema. Stressivaba elu.

Kool saab mul läbi neljapäeval, 2. juunil. Kolmapäeval ja neljapäeval toimuvad lõpueksamid. Muide, meie kooli üks õpetajatest (31-aastane) sai surma. Magas telgis, väljas tormitas ja puu kukkus järsku peale. Jube!

Ning üks tähtis uudis veel... Ma lähen 8.-15. juuni FLORIDASSE! Jah, jälle! Aga seekord toimub see tripp täiesti teistmoodi:
  1. Ma ei lähe mitte oma hostperega, vaid Thanhi hostema, hostvenna ja hostõega. Lisaks veel Ben (ka sakslasest vahetusõpilane meie koolis). Tegelikult pidi algul Pietro (itaallane) nendega kaasa minema, aga kuna Pietro saadeti varem koju tagasi (lahkub 1. juunil), siis vabanes neil autos üks koht. Niisiis pakkuski Thahni hostema Amy mulle võimalust nendega kaasa minna.
  2. Me sõidame Floridasse autoga, mitte lennukiga. Mulle meeldib see variant isegi rohkem, sest nii läbime mitu osariiki, saab palju rohkem elu näha.
  3. Sihtkohaks on Põhja-Floridas asuv linn nimega Ocala. Thanhi hostpere elas Ocalas enne Cedar Rapidsisse kolimist. Läheme nende tuttavatele külla. Neil on hobused ka, saab ratsutada. Nii lahe, sest ma käisin kunagi ratsatrennis poolteist aastat ja ma pole enam terve igaviku hobuse seljas istunud. Olen seda juba nii pikalt teha tahtnud.
  4. Ma pean enda eest ise maksma, st kõik väljas söömised, piletid jne.
Kuulete minust veel palju! Praeguseks lõpetan. Päikest! :)

Jalkapoisid seal tagaplaanil ;)

Ükskord pärast kooli Starbucks ja peanut butter cupcakes, yummy!

14 comments:

  1. Oh jah...
    Kõige raskem osa on nüüd ees ja pisaraid on tulemas veel tosin. Tean seda omast käest. Aga me oleme sulle alati toeks Pilluga;)
    VÕTA KÕIK, MIS VÕTTA ANNAB!!! GOOO ERLEEEEE :)
    PS: jäärad ;D

    ReplyDelete
  2. Kas see õpetaja kes surma sai oli mees või naine ja kas ta andis sulle kah mingit tundi?
    Muidu super blogi ja naudi oma viimaseid nädalaid:D

    ReplyDelete
  3. Ootan uusi postitusi nii väga.
    Samas kujutan ette, mida mina lahkudes tunneks.. ma vist nutaks terve lennu ajal USAst Eestisse.

    ReplyDelete
  4. oijaa... mingi suur suur osa mu elust kaob sinu Eestisse tagasi minekuga ,kui sa oma blogi lõpetad : /

    ReplyDelete
  5. kas sa tahaksid sinna veel tegelt edasi jääda ? kuni kooli lõpuni vms ? Sest ma arvan , et sul ON tegelikult ju see võimalus.. väga paljud on nii teinud.

    ReplyDelete
  6. hehe, Erle, kuule, mul tekkis selline küsimus, et kui sa käid starbucksis, siis mis on su lemmikjoogid seal vms? :D

    ReplyDelete
  7. Hei Erle! Palun ära lõpeta oma blogi, kui Eestisse tagasi tuled, sinu pildid on nii vinged ja sissekanded kaasa haaravad!:) Kindlasti on sinu elu ka eestis põnev, nii et palun ära lõpeta! Loodan, et teed reisil Floridasse palju põnevaid pilte, love you!

    ReplyDelete
  8. miks see itaallane Pietro vms varem tagasi saadetakse?

    ReplyDelete
  9. Mu arvates võiksid kindlasti jätkata blogitamisega. Sul endal oleks kunagi hea lugeda, ma arvan :) Ole tugev!

    ReplyDelete
  10. Meie Karmeniga ootame sind juba niiii vägaaa ! Teeme sulle ka sama häid koogikesi nagu seal :) ja sa tead, mis kõik sind siin ees ootab :) ;) (L)

    ReplyDelete
  11. Te olete ikka täiesti haige inimesed osad siin. Võtke oma eluga midagi ette , käige väljas ja tutvuge inimestega, minge trenni ja arendage ennast mitmekülgselt mitte ärge istuge arvuti taga unistamage elust, mida teil ei ole ja ei saa olema kui te nii jätkate.

    ReplyDelete
  12. Erle, täiesti teemaväline küsimus.
    Tean, et käisid emaga Balkani-reisil 2009.aastal Viru Reisidega. Saad äkki emalt uurida, kui palju teil kahe peale kogu reis kokku maksma läks, ma mõtlen see pakett, lisaekskursioonid, toidud, mis kaasa ostsite ja sõidu jooksul söögikohtades sõite, suveniirid jne. Kas kokku mingi 1000€ või rohkem?

    ReplyDelete
  13. Karmen, muidugi jäärad! :D:D Pille, muidugi tean, mis meid ees ootab, ja ma ei murra seda lubatust, loodan, et saad aru, millest räägin. (L) Ahhh, ma ei tea, mis ma teen, kui teid näen.. Kallistan pooleks! :D

    See õpetaja oli naine. Mulle ta tundi ei andnud. Aga ma kuulsin veel lisaks, et see juhtum oli juhtunud kella 9 aeg hommikul, vihma veel sadas. Kes teab, võibolla oli ta ärkvel juba, aga kuna vihma sadas, siis ei tulnud ta telgist välja. Ta oma õde oli veel kõrvaltelgis.

    Hehe :) Ma täitsa usun, et mu blogi lõpp võib teid täitsa kurvaks teha. Aga mul oma igapäevasest Eesti elust ei ole siiski soovi avalikult kirjutada. Kui ma Eestisse tulen, siis blogitan veel mõnda aega, sest mul on niiiiiiiiiiii paljust veel rääkida, ma pole lihtsalt viimasel ajal enam jõudnud blogiga tegeleda, aga ma siski tahan ikka kõik pildid, jutud jne siia lisada. :) + üks üllatus on mul teile ka juulis varuks! ;)

    Mu elu siin on olnud lust ja lillepidu, aga päris jäädavalt ma siin elada ei tahaks. Võimalus vast ikka oleks olnud, kui väga tahta, aga mui ma oleks tahtnud siin kooli lõpetada, oleksin ma pidanud selle peale varem mõtlema. Kodu on kodu. Olen aru saanud, et kodu on ikka parim paik maailmas. Ja igatsus tuleb ikka peale nii pikalt eemalviibides. Samas ma arvatavasti ei jõua ära oodata, kuna siia jälle tagasi tulla!

    Mu täielik lemmik Starbucksis on Mocha Frappucino. Iga kord võtan selle. See on külm jook, mitte tavaline kuum kohv. Nüüd hiljuti tuli ka Mocha Coconut Frappucino välja, mis on pmst sama, ainult et kookose maitsega, see on tegelikult veeeel parem. :D

    Pietro saadeti koju, sest ta jäi joomisega vahele. Tegelikult ta hostvanemad olid isegi helded, lasid tal kooli ära lõpetada, muidu tavaliselt saadetakse paari päevaga koju, aga ta sai veel 3 nädalat olla. Lihtsalt 2 nädalat varem läks koju.

    ReplyDelete
  14. Selle reisi kohta vastas mu ema nii:

    Kõik ju oleneb sellest palju kulutada. Me kulutasime Tsehhis ju palju ja ostsime igasugust träni. Hakkama saab ka vähemaga. Kohapeal ju suurt osta polnudki,peale söögi aga kõik ekskursioonid ja siis näed ka rohkem. Aga arvestada tuleb ikka nii, et reis + 500 eurot inimene, kui mitte eriti laristada.

    ReplyDelete