Monday, July 4, 2011

HOME, SWEET HOME!

Sõin just ühte oma lemmikut eestimaist suppi - piimasuppi - ja oma lemmikut Ameerika šokolaadi Reese's Peanut Butter Cups ning ütlen TERE siit samast EESTIST! Jah, olen nüüdseks kodus olnud juba peaaegu kaks nädalat. Cedar Rapidsist lahkusin teisipäeval, 21. juunil kell 11:09. Tallinnasse saabusin kolmapäeval, 22. juunil kell 18:30. Cedar Rapids - Chicago - Washington Dulles - Frankfurt - Tallinn. Et siis 31 ja pool tundi kokku. Eelmine kord võttis vähem kui 24 tundi aega, aga seekord pidin ma 7 tundi Frankfurti lennujaamas ootama. Washingtonis sain teiste eestlastega (vahetusõpilastega) kokku ja sealtmaalt lendasime koos. Lendamine ise oli jube-jube väsitav ja tüütu, aga õnneks läks päris ruttu. Washington Dulles-Frankfurt lennuki peal istus minu kõrval kõige armsam tüdrukutirts üldse. Tema nimi oli Aya. Nii kui ma oma istekohale maha istusin, naeratas ta mulle. Ja nii ma saingi omale uue sõbranna. :D Vaatasime koos filmi "A Walk To Remember" mu iPodist. Aitasin tal mingisugust numbrite ja tähtedega töövihikut täita. Mängisime umbes sellist mängu: "How much is ten plus ten? How much is three plus four?" Minult küsis ta muidugi arve miljonite ja biljonitega. :D Kui aeg oli lennuki pealt ära minna, andis ta mulle vähemalt 5 kallit. :):) Ja nii läkski see ilmatu pikk lend kuidagi kiiremini kui USA-sse lennates. 7 tundi Frankfurti lennujaamas möödus ka päris kärmelt. Taavi ja Mikuga (vahetusõpilased) sai seal koos nalja tehtud. Me nüüd kõik ju täisealised. No ja siis poisid ostsid kohe oma esimesed legaalsed õlled. :D

Lennujaamas vastas olid mu ema, isa, vanem õepoeg ja parim sõber Taavi. Kõige esimene asi, mida ma süüa tahtsin, oli suur hamburger rohke kastme ja salatiga. :D Teel koju täituski mu unistus. Paari päeva pärast täitus ka mu kõige suurem unistus: Siriuse kahekihiline hamburger. :D:D Kes elavad Tartu kandis, need teavad paremini. Kodus ootasid mind veel õde, noorem õepoeg ja õe parim sõbranna Getter. Õepoeg lehvitas mulle isegi Eesti lippu. :) Õe sõbranna oli minu jaoks seinale "Tere tulemast koju!" plakati üles pannud. Kui ma oma koju sisesin, tundsin, et olen järsku jube pikaks kasvanud, sest laed olid nii madalad ja üleüldse toad nii väikesed. Ameerikas ikka kõik kuidagi suurem. :D Andsin kõigile kingitused ära ja seejärel tahtsin kohe duši alla minna, nii palav ja  räpane oli olla. Mäletate, et ma tegin 19 kingitust Michaelile, eks. No, nüüd sain mina 18 kingitust. :D Lastešhampus, päris šhampus, kommikarp, kaks juuksevahtu, pilet Pühajärve jaanitulele, kinkekaart sushibaari (yayy!), hunnik sokke, raseerimisžiletid, stringid, Durex kondoomid jne. :D:D Õde ja õe sõbranna tegid mulle CD kodu meenutavate (nt. Michael Buble - Home; Diddy - Dirty Money - Coming Home jne) lauludega. See oli nii armas nendest. :) Öösel avastasin meili pealt kirja hostisalt pealkirjaga "I miss you!". Meili sisu algas nii: "I was crazy sad at work today. I can't believe your exchange stay is over already. Coming home tonight was worse because it was just Janan, Adria, and Colin at home. It just didn't feel right." Ja siis oli nii, et mina nutsin ja mu ema nuttis... Esimene päev oligi selline crazy. See oli mu elu pikim ööpäev, õigemini kaks ööpäeva, sest mul jäi põhimõtteliselt kaks ööd vahele.

Mu viimased päevad USA-s. Nagu te teate, siis käisin ma nädal aega Floridas jälle. Väga vinge oli, aga selle kohta teen kunagi eraldi postituse nii või naa. Kui jõudsin Floridast tagasi, oligi mul ainult 5 päeva veel järele jäänud. Käisin sõpradega telkimas ja sain sõpradega kokku. Üleüldse viimastel nädalatel tundusid mu hostvanemad olevat palju vabamad ses suhtes, et kellega/kuhu/millal ma lähen. Mu hostisa ütles ka: "Erle has a party every other night." :D Pühapäeval, 19. juunil oli isadepäev. Tollel päeval alustasin suurt pakkimist ja üleüldse veetsin terve päeva pere seltsis. Päevaaeg istusin hostõega oma toas. Rääkisime juttu. Panin asju kokku. Andsin terve paraja hunniku asju hostõele. Ma polnudki hostõega suurt niimoodi aega veetnud. Hea tunne oli kohe. :) Õhtul läksime Cedar Rapidsi parimasse pizzarestorani. Sõime pizzat ja zookie't. Zookie on lihtsalt oh my god kui hea. :D See on selline megasuur otse ahjust tulnud soe šokolaaditükkidega küpsis koos külma jäätisega. Need ampsud on lihtsalt taevalikud. :D Õhtul vaatasin koos hostvanematega meie oma Eesti filmi "Laulev Revolutsioon". Nad tõesti hoolega vaatasid ja pidasid seda huvitavaks. Kuigi ise jäin kahjuks poole filmi pealt diivanile magama, uni tuli. Jälle ma filmi lõppu ei näinud, nii tüüpiline minu puhul. :D Esmaspäev oli põhimõtteliselt mu viimane päev. Ärkasin kella 11 aeg Michaeli kõne peale. Ta oli juba poole 8 aeg hommikul mulle sõnumi saatnud ja veel teise 10 aeg. Lõpuks üldse helistas. Tüüp lihtsalt tahtis kindel olla, et saab mu viimasel päeval minuga koos olla. :D Ajasin end üles, sättisin valmis ja Michael viis mu ühte mu lemmikusse restorani nimega Olive Garden. Käisime ka Jules Bakery's, kus on kõige paremad koogid. Pärast seda läksime minu poole ja Michael oligi kuni hilja õhtuni seal. Tegelesin pakkimisega, Michael tegi mulle selle "imelise" meigi pähe (mille mahasaamisega oli mul suuri raskusi; pildid eelmises postituses), sõime õhtul tacosid minu pool, tulid külalised, istusime laua taga, ajasime juttu. Mu YFU tugiisik tuli ka viimasel õhtul külla. Kinkis mulle Iowa pildiraamatu ja lennujaamas tehtud pildi, kui ma esimest korda oma hostvanematega kohtusin, seda oli nii lahe vaadata. :) Alguses mõtlesin, et teeks mingisuguse grillimise tagaaias ja kutsuks sõbrad enda poole, aga siis ma mõtlesin, et milleks mul seda vaja... Inimesed tulevad, räägivad, et kui kurb, et ma lahkun jne. Ma ei tahtnud kõike seda. Ma ei tahtnud hüvastijätmisi. Kella 2ni öösel rääkisin veel hostemaga juttu. Siis läksin oma tuppa ja tegelesin fotoalbumiga, mille hostperele hiljem kinkisin. Vihma sadas, lõi välku ja müristas. Ühel korral käis kõige kõvem pauk, mida ma elusees kuulnud olen! Võttis lausa värina sisse. Kella 4 aeg hommikul tuli hostema mu tuppa. Tal oli uni ära läinud ja nägi, et minu toas tuli põleb. Hakkasime jälle jutustama. No kui minu hostema juttu hakkab rääkima, siis võibki juttu rääkima jääda. :D Mul läks kõht ka tühjaks. :D Läksime kööki, tegin omale tüüpilise lettuce - honey mustard võileiva, hostema sõi Pop-Tarts'i (jällegist Ameerikas väga popp). Mingi hetk jalutas hostisa ka kööki, hostema vali jutukõmin oli ta üles ajanud. Hostisal oli hull unine nägu peas, vaatas, et mida hekki me teeme kell pool 5 hommikul. Vastus: sööme ja ajame juttu. :D Hostema läks veel pärast tagasi magama, ma pidin veel fotoalbumisse kirjutamise lõpetama. Und ei olnud mul tol ööl üldse.

Lahkumise hommikul. Hommikul oli reibas olla, vaatamata sellele, et ma ei saanud mitte raasugi und. Hommikul sain hostperelt amulettidega käeketi (pilt allpool) kingituseks. Andsin oma fotoalbumi ka ära, hostisa oli kohe eriti liigutatud sellest. Lennuk läks 11:09 hommikul. Lennujaama jõudsime 9:30. Kui Michael saabus, siis sai mu hostõde ka oma neljase pildiraami kätte (olin selle Michaeli autosse unustanud). Printisin välja neli koos tehtud hüppepilti ja raamisin ära. Pildiraamil olid veel suurelt kirjas: Live Love Laugh. Mu teised sõbrad hakkasid saabuma kella 10 aeg. Ma mäletan seda hetke, kui Ali, Lindsay ja Paige tulid mulle pisarsilmis vastu. Vot siis hakkasid ka minul esimesed pisarad voolama, kuigi ma ei tahtnud seda. Ega siis ma ei saanud pidama ka. McKenzie ja Jessica helistasid mulle, et kui kahju neil on, et nad lennujaama ei saanud tulla jne. Mul ei tulnud enam sõnu välja. Ma ei osanud enam midagi öelda. Pisarad ainult voolasid. Ma oleks tegelikult tahtnud veel nii palju öelda, aga ma lihtsalt ei suutnud enam, sõnad ei tulnud välja. Viimased minutid läksid jube-jube ruttu. Järsku ütles mulle hostisa, et ma pean hakkama edasi liikuma. Kallistasin kõiki sõpru. Liikusin turvakontrolli juurde. Kallistasin veel hostema ja seejärel hostisa. Ma nägin, et isegi mu hostisal olid pisarad silmas... Ja mina ütlesin ulgudes vaid: "Thank you for everything!" Ma oleks tahtnud veel tuhat sõna neile öelda, aga lihtsalt suu oli justkui lukus. Õnneks oli mul neile pikk kiri kirjutatud sinna pildiraamatusse. Üks turvatöötaja andis mulle terve paki salvrätte. Ütlesin: "I guess it's pretty typical, huh." Sain ulgudes turvakontrolli läbitud ja lehvitasin veel neile, kes turvakontrolli ees seisid, ja siis kadusidki nad mu silmist. Kui ma Michaeliga esimesel päeval Eestis kell 5 hommikul Skype'is kiirelt jutustasin, rääkis ta ka, kuidas mu hostisa oli ikka meeletult kurb tundunud ja oli seisnud turvakontrolli juures veel viimase-viimase hetkeni. Michael ja mu hostisa olidki kõhklemata mu kõige lemmikumad inimesed Ameerikas! Lend Cedar Rapidsist Chicagosse läks nii kiiresti, et ma ei saanud mitte millestki arugi, kuna ma lihtsalt nutsin terve tee. Püüdsin rahuneda, aga raske oli ja paratamatu. Iga mõte oma Ameerika elu peale pani pisarad silma. Teel Washingtonist Frankfurti tekkis ka selline hetk, mil mul hakkasin pisarad voolama ja ma lihtsalt ei suutnudki neid peatada. Sealne elu oli mulle südamelähedasem ja tähtsam, kui ma arvasin.

Keel. Suhteliselt naljakas, et kui me teiste eestlastega Washingtoni lennujaamas kokku saime, rääkisime alguses omavahel inglise keeles. Kuidagi palju imelikum oli rääkida teise eestlasega eesti keeles silmast silma kui näiteks Skype's. Oli ikka vahe küll ses suhtes. Rääkisin ja rääkisin ja siis üks kutt lennujaamas ütles: "Sul on see eesti keel ikka täitsa käest ära." :D:D Üleüldse ütlesin esimestel päevadel jube palju inglisekeelseid fraase lausete sisse. On juhtunud ka nii, et tean ingliskeelset sõna, aga mitte eestikeelset. Nüüdseks nädalaga on keel rohkem "puhtamaks" läinud. :D

Toit. Ameerikas on kerge kaalust juurde võtta. Valikuid ja ahvatlusi on meeletult palju! Kiirtoidu söögikohad on igal pool. Kõiksugusemad erinevad restoranid ja köögid: Ameerika, Hiina, Jaapani, Itaalia, Mehhiko jne. Kõik on nii maitsev! Küll aga on Eestis toit palju värskem. Väga paljud inimesed ju kasvatavad oma kurke, tomateid jne ise. Ameerikas kellegi tagaaias ma küll ühtegi kasvuhoonet ei näinud. :D Korralikku Eesti koolitoitu igatsesin ka. Ameerika koolitoit on ehtne rämpstoit. Eks ta ole arusaadav ka: toitu tuleb teha tuhandetele inimestele. Ameerikas ma oleks terve päev otsa söönud, aga Eestis toit enam nii palju pinget ei paku. Ameerika on magusasõprade paradiis! Nüüd ongi nii, et Eesti koogid enam ei tõmba, kui on saadud maitsta midagi tõeeeeliselt head. :D Ameerikas sai Mäkis ketšupi tasuta võtta nii palju, kui tahtsid, ja igas toidukohas olid joogitopsud/klaasid tasuta refill (jõid oma klaasi tühjaks, said veel juurde võtta nii mitmel korral, kui tahtsid, selle eest ei pidanud maksma). Mina kokkuvõttes olen aastaga juurde võtnud 6-7 kilo. Samas need, kes lähevad ka Ameerikasse, olge mureta, Eestisse jõudes lähete oma vanasse režiimi tagasi ja küll need kilod ka samamoodi kaovad. Vahe on ka selles, et Eestis liikusin igale poole jala, Ameerikas minnakse absoluutselt igale poole autoga. Kahetseda pole midagi. Iga amps oli täielik nauding. :D

Ajavahe. Eesti ja Cedar Rapidsi vahel oli 8 tundi ajavahet. Esimesel päeval läksin kell 5 hommikul magama. Imelik tunne oli magama minna, sest nii palju asju oli viimasel ajal juhtunud ja ma magasin nüüd enda vanas voodis jälle. Suvel on mul see kellarežiim sassis nii või naa. Ma olen selline öölooma tüüpi, kellele meeldib õhtul hilja/varahommikul magama minna ja lõuna paiku ärgata, nii et vähemalt enne kella 3 pole ma siiani terve selle Eestis oldud aja jooksul magama jõudnud. Aga seda ma ütlen, et ajavahe ja lendamine andis ikka tunda küll. Pea oli paks ja tundsin, et keha on kurnatud.

Mida on mulle aasta vahetusõpilasena juurde andnud? Eelkõige kogemusi! Mu silmaring on nüüd kakskümmend korda laiem. Mul on inglise keel suus ja ma ei tunne end kohmetuna, kui peaksin inglise keeles rääkima. Iseloomult ja inimesena olen ma sõprade sõnul ikka endine, mis on hea. Küll aga muutusin avatumaks, pealehakkavamaks, kohanemisvõimelisemaks ja kindlasti rohkem easygoing. Ma tunnen end tunduvamalt positiivsema inimesena. Väga iseseisev olin ma nii või naa juba Eestis, sest ma hakkasin üksinda elama 16-aastaselt, kui kolisin Põltsamaalt Tartusse elama, et seal koolis käia. Eestis oli mul tohutu esinemis- ja lavahirm! Ma olin täielik närvipundar isegi siis, kui pidin Eestis klassi ees luuletust lugema. Nüüdseks tundub, et liigne närvilisus on ühtäkki kadunud, mille üle on mul veel eriti hea meel. Vahetusõpilasena tuli siiski tihti esineda, ennast esitleda ja sõna võtta. Mul on tuttavad üle terve maailma: Ameerikas, Saksamaal, Soomes, Hiinas, Jaapanis, Itaalias, Tais, Taanis. Mul on teine perekond teisel pool ookeani. Mu vaated elule ja Eestile on selgemaks saanud. Enne aastaks äraminemist tahtsin väga juba Eestist ära saada, aga samas selle aasta ajaga mõistsin, kui tähtis ja armas on mulle kodumaa. Ma polnud kunagi varem selle peale nii palju mõelnud. Ma polnud sellest arugi saanud. Hakkasin igatsema igasugu pisidetaile: seda, et mu kass magas mu jalgade peal, jalutamist Tartu vanalinnas, Eesti hamburgerit rohke salati ja kastmega, oma kooliteed, pidusid oma sõpradega, koeraga jalutamist, liinibussi peale jooksmist, metsas kõndimist jne. Küll aga MITTE neid kuramuse sääski!!! :D Esimese paari päevaga olid mul jalad täiesti ära söödud. :S Igatahes point on selles, et kodu on kodu. Maailmas pole paremat kohta kui kodu. Nii lihtsalt ongi. Ma pole mitte kunagi koduigatseja tüüp olnud, aga vot aasta aega võõral maal elades ja mitte oma perekonda-sõpru terve aasta näha pani mõtlema, kui hea on ikka oma päris kodu ja Eesti üleüldse. Samas ma tean, et välismaale tahaks kunagi tulevikus veelgi elama minna, mitte nüüd otseselt päris jäädavalt, mõneks aastaks, ringi reisida, selleks et enda elu huvitavamaks teha.

Igatsus/USA-sse tagasi? Praegu tundub mulle, nagu terve see vahetusaasta oli kui üks pikk uskumatu unenägu. Justnimelt unenägu. Täpselt nii tunnengi. Ma ei suuda uskuda, et elasin aasta aega Ameerikas, käisin tüüpilises Ameerika keskkoolis, mu suhtluskeel oli inglise keel, ma käisin New Yorgis, Miamis... jne. Nagu... tegelt?!?! Ma mäletan, et enne USA-sse minemist sattusin ma ketasse isegi selle peale, et lähen Chicago lennujaama. Ikkagi Chicago. :D Nüüdseks on seal käidud mingi 8 korda ja päris Chicago linnas 2 korda. USA-sse tagasi külla oma hostperele ja sõpradele lähen ma ühel päeval kindlasti. Loodetavasti juba järgmise suve alguses. :) Põhjus, miks nii ruttu, on selles, et enamus mu sõpru olid 11ndikud, järgmine aasta hakkavad nad lõpetama, nii et oleks hea võimalus kõiki veel näha, muidu lähevad enamus mööda USA laiali ära erinevatesse osariikidesse. Pärast 12ndat on mul plaanis võtta siht ette välismaal õppimise suhtes, arvatavasti fotograafia alal. USA-sse õppima minna ma praegusel hetkel ei kavatse. Siiski liiga kaugel, et pereliikmetel külas käia ja nõndaviisi. Juba see lendamine USA ja Eesti vahel on jube tüütu. Aga mine tea, äkki tuleb mingi aja möödudes hull USA igatsus peale. Õnneks on mul selleni veel kaks aastat aega.

Praegune hetk. Cedar Rapidsist lahkumine oli tohutult kurb, aga Eestis tagasi olla on nii hea! Parem kui ma arvasin. Ma pole veel kunagi nii palju Eestimaa pinda nautinud kui nüüd! Oma Eesti sõbrad on ikka oma Eesti sõbrad. Kõik on siin täpselt sama nagu enne lahkumist, muutunud pole midagi, aga nii ongi hea, väljaarvatud need eurod, mis on parajalt nõmedad küll. Ei saa arugi, kui palju raha kulutad, kui selline sendikuhi käes on. Ma mäletan ikka neid aegu, kui sai mahlapulga 2-3 krooniga. :D Praegu on hea aeg tagasitulemiseks, sest suvi on lihtsalt kõige parem aastaaeg. Üritusi ja tegevusi on palju. Rutiini ei teki. Väljas on ööläbi valge. Inimesed on nii ilusad. Keegi ei käi peol dressides. Kas ma mainisin, kui ilus on Tartu linn? Ma täiesti usun, et mingi hetk tekib USA-s tehtud pilte läbi sirvides hull igatsus peale, aga mitte praegu. Elu Eestis on täis möll olnud! Küll aga vahepeal tahaks neid häid Ameerikas saadud toite. Tõin peanut butteri Eestisse, aga Ameerikas sai seda ikka nii palju õgitud, et nüüd kopp täiesti ees. :D Üldiselt on nii, et ma ei usu ise ka oma õnne. Kas ma ikka päriselt eksisteerin või on see uni?! Ma vahel ei saa arugi, tuleks näpistada ennast. :D:D

Blogi. Ma olen ülimalt rahul, et ma ikka niivõrd palju suutsin oma Ameerika elust kirja panna, eelkõige juba enda pärast, mõeldes, et kui hea on aastate pärast seda lugeda. Juba praegu on lahe lugeda neid sügise alguses tehtud postitusi ja justkui taasavastada mälestused. Ma alustasin seda blogi enda, oma pere, sugulaste ja sõprade pärast, et neil oleks hea järge pidada, mu Ameerika eluga kursis olla ning et ma ei peaks kõigile pidevalt sama juttu rääkima, aga ma poleks eales uskunud, et ma saan endale niivõrd palju lugejaid ja toetajaid, isegi selliseid suuri toetajaid, kes mind isiklikult ei tunne ja pole varem näinud. SUUR-SUUR AITÄH teile kõigile, kes mu blogi jälgisid, seda huvitavaks pidasid ja häid sõnu kommentaaridesse kirja panid! Päris lahe, et juba selle lühikese ajaga Eestis on mitmel korral juhtunud, et mõned mu blogilugejad, keda ma isiklikult pole kunagi varem näinud, on lihtsalt juurde astunud, teretanud ja kallistanud, hehee. :D :) Sweet!
PS: Ma ei hakka oma Eesti elu kohta blogitama, küll aga on veel palju postitusi tulemas, sest ma ei jõudnud suurt blogitama oma viimastel kuudel toimunu kohta. Lisaks sellele on Michael 18 päeva pärast Eestis ja võite kindel olla, et selle kohta postitused tulemata ei jää!

Ma just avastasin, et ma postitan selle ülimega pika postituse USA iseseisvuspäeval. Happy 4th of July!


Alustasin pakkimist...

Mu garderoob. Pooled riided oli juba ühes kohvris.

Reese's peanut butter cups ja JIF peanut butter

Üks kapipealne mul.

Minu nimi hiina keeles.

Sorteerisime mu ehteid ja scrapbookisime.

Mõned sõrmused :D Küll lihtsalt saadud, kingitud, ostetud.


Sai Miamist toodud :D

Hostema ühines ka meiega vahepeal.

Scrapbooking jälle.

Hostõde raamis ära enda jaoks.


Läksime pizzat sööma terve perega.

Selline tüüpiline :D

Ahhh kui hea.


ZOOKIE! Midagi muud paremat lihtsalt olemas ei ole.

Õhtul jätkasin pakkimist.

Kallis Michael :)

Esimene on nende eelmise vahetusõpilase kirjutatud. Ja siis kirjutasin mina. Ma tahtsin selle tegelikult ära kustutada, sest see oli suht tobe tekst, aga ma tõlkisin selle hostperele ära, ajas neid naerma, ütlesid, et ma jätaks alles. No olgu siis. :D

Hostõde pani minu pildi ka kõrvale.

Üks tahvli pool oli mu sõprade täis kirjutatud :)







Aww :D

Kirsivarte sõlme keeramise harjutamine :D

Tuli välja küll!

Michele (pere tuttavate tütar; hostõe üks parimatest sõbrannadest) & mina

Michele & mina & hostõde Adria

Fotoalbum, mille hostvanematele kinkisin :)






Lennujaamas terve hostperega. Mul siin tegelikult juba nutetud nägu peas, üritan naeratada.


Sõbrad, kes lennujaama tulid. Ali, Katelyn, Lindsay, Courtney, Michael, Benjamin, Thanh, Paige, Mark, Kalin, Colin, Adria

Sõbrapael on Ali antud. Amulettidega käekett (charm bracelet) on hostperelt. Üks amulettidest ütleb 'daughter' ehk 'tütar'. Kui mul sünnipäev vms tuleb, pidid nad mulle neid veel kinkima. :)

Väike tüdruk, kes lennukis mu kõrval istus. Isn't she a cutie pie??!

Aya & Erle


Matchisime :D

Sõbrapilt :)

Taavi ja Mikuga sai Frankfurti lennujaamas aega surnuks löödud. :D

2 kohvrit ja 2 käsipagasit. Üllataval kombel sai kõik ära mahutatud. Ega tegelikult ma poleks elusees ära tulnud kogu kraamiga, kui Michael ei tooks veel mu suusajopet, talvemantlit, paar paari saapaid ja muud pahna. :D

Tallinna lennujaamas.

Parima sõbra kallistus.

Kõige esimene söök Eestis :D Jesss, seda ma ootasingi.

Väike õepoeg lehvitas mulle Eesti lippu. :D :)

Esimene asjana jagasin kingitused ära.

Tere tulemast koju! Aitäh, Getter!

Ja siis sain ma hunnik kingitusi. :D

1... 2... 3... ... 18!


Kogu staff. Enamus suht kiiksuga, nii et ärge pange tähele. :D

Michael Buble - Home

Naabrinaiselt

Taavilt :)

35 comments:

  1. Ougaad, see lahkumishetk tõi isegi siit lugedes pisarad silma. Ja ma ei suuda ikka uskuda, et juba on 1 aasta läbi. See tundub nii lähiminevikus olevat, kui ma alles ootasin postitust sellest, kuidas sa kohale oled jõudnud. Igastahes- oli super sinu aastat jälgida ja kaasa elada. Jube kahju, et su fantastiline blogi lõpule hakkab lähenema, kuid ma jään ootama neid viimaseid. :) Edu sulle siin kodumaal!!

    ReplyDelete
  2. Loen ja ulun, no nii kurb on lugeda, ei kujuta ette miks. Lihtsalt, lugeda seda blogi siin aasta aega, elasin ise ka nii sisse sellesse siin. Esimesed pisarad tulid juba siis, kui hostisast kirjutasid.
    Ole tubli, Erle. Pea ikka seda blogi edasi ja kirjuta kuidas vahepeal läheb. Sul on siia nii palju fänne tekkinud! :)

    ReplyDelete
  3. ma olen terve aasta sinu blogi lugenud, ma isegi ei tea sind ja mul ei ole õrna aimu ka kes sa oled, aga sa tundud olevat vägaväga armas ja sõbralik tüdruk :) edu sulle eestis ja see postitus oli ikka vägaväga liigutav. vahepeal kiskus isegi pisara silma aga see on ju ainult hea ma arvan.
    keep going girl!!! :)

    ReplyDelete
  4. Uskumatu et juba aasta läbi! Olen terve aasta su blogi lugenud ja kaasa elanud ja kohutavalt kurb, et nüüd see läbi on. Ma VÄGA loodan, et sa täidad aeg-ajalt seda blogi edasi, kas meil on lootust lugeda sinu taaskülastusest Ameerikasse?? (plaanisid minna järgmine suvi?)
    anyways edu sulle! jään igatsema

    ReplyDelete
  5. tore kuulda, et ma polnud ainuke, kellele pisar silma tuli seda lugedes. olen samuti sinu jaoks võhivõõras, kuid terve aasta huviga su blogi jälginud.
    tore kuulda, et õnnelikult eestimaa pinnale jõudsid ning palju edu sulle tulevaseks eluks! sa väärid seda! :)))

    ReplyDelete
  6. But I tell ya I won't give up on my dream - no matter what I'll go 12'/'13. Thank youu for an awesome year what you've shared with us!! Nüüd peaks vist hoopis eesti keeles sinuga rääkima. :D

    AITÄH Sulle! ;)

    ReplyDelete
  7. Mis su hostvanemad sulle kinkisid muidu :)?

    ReplyDelete
  8. mul tulid ka pisarad silma, kui seda lugesin :))
    mis sa muidu sellele Jackile vastasid, kes sulle fb-s kirjutas ?

    ReplyDelete
  9. Kas sa said eestlastest vahetusõpilastest ka selliseid häid sõpru kellega veel eestis ka suhtled või arvad, et nad olid siiski sinust nii palju erinevad inimesed?

    ReplyDelete
  10. Mul tulid kaa pisarad silma lugedes su lahkumisest Ameerikast. Peaaegu nagu ise elaksin kõike läbi, kuigi see on nii imelik :D . Aga samas jällegi naersin ka, kui näiteks kirjutasid, mis 18 kingitust said.
    Blogi kohalt nii palju, et see oli/on tõsiselt SUPER blogi, mida ma lugenud olen! Olen küll üritanud lugeda teiste vahetusõpilaste omasid, kuid ei olnud nii huvitavad kui sinu oma. See kuidas sa nii hästi kõik välja tõid. + ja - . SUPERR :D . Ma arvan, et see, kuidas sa Eestis elad, ei ole vaja kirja panna :D. See blogi on tegelikult ju siiski mõeldud Ameerikas vahetusõpilaseks olemise kohta. Minul tekkis küll nii suur huvi minna ka Ameerikasse! :D

    Ja ma pean ära mainima, et sul on lihtsalt niii super ilus käekiri! Kas su käekiri on palju muutunud Ameerikas elamisega? Seal ju hoopis teistsugune see, ja praegu tundus sul ka väga Ameeriklik käekiri :D

    4th of July :D Alles hiljuti avastasin, et minu sünnipäev on Ameerika iseseisvumispäeval :D

    Pikk tekst,pikk tekst:D Soovin sulle toredat,ilusat,armsat ja kõike kõige paremat Eestis tagasi ! :D

    ReplyDelete
  11. Ma ootasin seda postitust nii kaua.. ja kui ma nägin, et uus postitus, siis meel läks kohe rõõmsamaks. Mul oli samuti nii, et nutsin ja lugesin.. nii armas kiri hostisa poolt.Seda postitust oli nii kurb lugeda, sest sa kirjeldasid nii hästi oma emotsioone ja tegid sellest pika postituse, mida ma ka ootasin..pealegi täna lahkus ka meie perest üks inimene välismaale ja siis oli eriti kurb seda kõike siin lugeda.
    Mul endal on alati huvi olnud Ameerikasse minna vahetusõpilaseks aga on ka teisi variante kuhu minna.
    Kuigi olen ma võõras inimene ja pole sind iial näinud ega tundnud..siiski AITÄH ERLE!See blogi andis mulle nii palju aimu Ameerika elust ja inimeste iseloomudest. See on parim blogi, mida ma üldse lugenud olen!
    Ma loodan, et naudid oma Eesti elu ja kui lähed Ameerikasse hostperele külla, kirjutad samuti midagi meile.

    Oli tore veeta see aasta koos sinu blogiga! Edu sulle siin armsas Eestis!

    AITÄH :)

    ReplyDelete
  12. Aitäh sulle Erle selle suurepärase blogi eest! Väga-väga kahju, et see hakkab läbi saama.
    Ma ei tunne sind, ega pole sind kunagi näinud aga siiski elasin sulle terve see aasta kaasa.
    Seda viimast postitust lugedes ma lihtsalt nutsin, pisarad jooksevad isegi praegu. Ma ei kujuta ette, mida sina pidid tundma Ameerikast lahkudes. Aasta läbi sinu blogi lugedes elasin justkui läbi selle põneva aasta Ameerikas, või vähemalt osa sellest.
    Aitäh ja palju edu edaspidiseks!

    ReplyDelete
  13. Ma hakkasin seda blogi poole pealt lugema, aga see oli nii huvitav, et lugesin algusest peale kõik postitused ära. Tõesti on kurb et see super blogi varsti läbi saab. Ma olen teisest eestimaa otsast ja sind ei tunne, ega pole elusees näinud, aga see viimane postitus oli nii liigutav. Tekkis tunne nagu oleks ise just Ameerikast lahkunud. Pisarad voolasid mööda põske alla kui lugesin seda. Igastahes edu, edu ja veelkord edu sulle üleüldse. Ja suur-suur aitäh, et nii suurepärast blogi suutsid kirjutada terve aasta. AITÄH ERLE :)

    ReplyDelete
  14. ma hakkasin seda blogi lugema päeval kui sa ameerikasse sõitsid. sa kirjeldasid ameerika elu väga reaalselt ja rääkisid ka asjadest mis ei ole seal nii hästi kui meil :> ma olen nii õnnelik et sul vedas ikka täiega hostpere suhtes, olen nii palju lugenud kuidas peredega on jamasid või ei teki sellist täieliku "omaks võtmist". aitäh suurepärase blogi eest!

    ReplyDelete
  15. Juba ongi aasta läbi! Täitsa uskumatu kohe. Ma tahtsin sulle öelda aitäh selle suurepärase blogi ja tunde eest, nagu oleksin ma sinuga selle aasta koos veetnud. Sinu täpsed kirjeldused ja rohke fotomaterjal olid suurepäraseks silmaavajaks ning heaks kogemustepangaks.
    Ja lugedes hakkas kohe eriti kurb, et nüüd kõik läbi sai, sest harjumus blogi külastada ja lugeda - olla osa sinu kogemusest - on lihtsalt südame külge haakunud.

    Aga veelkord, suur, suur aitäh! Soovin sulle kõike ilusat edaspidiseks ja ootan väga, väga Michael'i külastuse postitust! :)

    ReplyDelete
  16. ma olen terve see aasta sulle kaasa elanud ja kõiki su postitusi lugenud. nii naljakas on mõelda kui kiiresti see kõik möödus :) hakkasin ka nutma seda postitust lugedes, just see lennujaama koht. ma loodan, et teil on michaeliga eestis tore ja sul läheb kõik hästi! ootan huviga järgmisi postitusi x

    ReplyDelete
  17. Aitäh Erle selle eest, et sa oled nii imeline inimene!

    Ka minul voolasid pisarad mööda põski alla... kuigi ma ei tunne sind isiklikult aga sa suutsid nii elavalt ja armsalt kõike seda edasi anda.

    Oled väga väga armas tüdruk!

    Kõike head sulle nii Eestis kui ka mujal... kuhu iganes su tee sind ei viiks ;)

    ReplyDelete
  18. Pisarad voolavad mööda põski alla. Ma olen küll kontvõõras, kuid olen algusest peale Sinu tegemistel silma peal hoidnud. Iga kord, kui Sa midagi postitasid, läks kohe tuju rõõmsamaks ning asusin õhinal lugema. Ma tõesti NII väga armastan Su blogi. Soovin Sulle õnne ja edu edaspidiseks hakkamasaamiseks. Ole ikka tubli. Ootan juba järgnevaid postitusi väga-väga.

    Ja, et mida see 'scrapbook' endast ette kujutab?
    Ja kas Sa oleksid nii tore ja teeksid oma 'scrapbookist' pilte/pilti ka? (a)

    -Ole tubli, tervitades, Silvia. :)

    ReplyDelete
  19. kas sa laulu- või tantsupeol käisid?
    ja supersuper blogi :)

    ReplyDelete
  20. Mul tulid pisarad silma :D

    Aitäh, et terve aasta blogi pidasid. Sul läbi aegade üks ilusamaid, huvitavaim ja toredaim blogi. Nii kahju on mõelda, et enam ei saagi su blogi lugeda. Õnneks on sul veel mõned postitused tulekul.

    viimane pilt tuletas meelde, et pean ka hakkama tantsupeo kohvrit lahti pakkima.

    ReplyDelete
  21. Ma nutan, pisarad voolavad ja voolavad... Sa oled minu jaoks täiesti võõras inimene, aga Su lahkumine Ameerikast puudutas mindki, kuigi tegelikult see ju nii pole. Palju-palju edu ja õnne Sulle sinu edaspidises elus ja ettevõtmistes!
    AITÄH, et pidasid terve aasta blogi.
    AITÄH, et jagasid seda kõike meiega.

    Imelist suve jätku ! :)

    ReplyDelete
  22. See kõik oli just nagu filmis, see raske raske hüvastijätt! Ja ka mina elasin kõigele väga kaasa, Bradd tundus olevat kui American dad, selline, kellest kõik unistavad. Sul on tõepoolest väga vedanud sellega, aga tead mis? Sa oled seda kõike ka tuhandekordselt väärt. Sellised asjad tulevadki kätte headele inimestele!

    ReplyDelete
  23. Olen samuti üks neist võhivõõrastest, kes ahnelt uusi postitusi ootas... Avastasin Su blogi kuidagi teiste vahetusõpilaste blogide kaudu ja pean mainima, et just Sinu blogi on tõepoolest väga-väga eriline - see on lihtsalt viimase peal! Sattusin sellele küll n-ö poolepealt, aga lugesin läbi viimse kui ühe postituse ja elasin kogu südamest kaasa.

    Viimane postitus on/oli eriti liigutav ja armas - mullegi tekkis klomp kurku. Mul on Su üle siiralt hea meel!:) Just tänu Sinu blogile ja läbielamistele jõudsin endas 100% kindluseni, et tahan ka USA-sse vahetusõpilaseks minna.

    Igatahes, palju edu edaspidiseks ja aitäh nende suurepäraste muljete eest!:)

    ReplyDelete
  24. Mul hakkas süda kiiremini lööma ja pisarad voolama selle postituse esimesi sõnu lugedes. Mul on kahju, et koos sinu Eestisse naasemisega lõppeb ka su blogi, ootan huviga veel postitamata Ameerikas toimunud asju. Olenemata sellest, et ma sind ei tunne, olid sa mul terve see aasta mõtetes, elasin sulle lihtsalt kogu südamest kaasa. Ole tubli, Erle !

    Üks lause, mis mind tõsiselt liigutas : Mul on teine perekond teisel pool ookeani. See oli lihtsalt midagi väga armsat.

    ReplyDelete
  25. Minu poolt ka SUUR aitäh, et seda blogi pidasid. Sul on/oli väga hea blogi ja suures osas just sinu kirjutised innustasid mind
    veel rohkem mõtlema vahetusaasta peale Ameerikas ja kuigi mul on veel mõned aastad aega, olen juba mõelnud rahakogumise ja paljude
    muude sarnaste asjade peale.

    Su blogi tõesti on hea, sa kirjutasid hästi, oli põnev ja rõõmustav lugeda, kui hästi sul läks.
    See postitus oli ka väga-väga armas, tõesti - SUPER!

    Ja soovin sulle palju edu edaspidiseks! TOREDAT ELU KA EESTIS! =)

    ReplyDelete
  26. Lugedes su postitus tuli mulle endalegi pisar silma.. missest , et ma sind üldse ei tea. Aga see elu sul seal U.S.A oli unistus ,mida isegi tahaks.

    ReplyDelete
  27. Erle sinu blogi on/oli fantastiline, viimast postitust lugedes olid tõesti silmad märjad. Olen nii rõõmus, et aasta tagasi sinu blogi otsa komistasin...kuna olen üks nendest, kes sind isklikult ei tunne. Elan hoopis Põlvamaal ning loodan, et kunagi avaneb võimalus sulle ka isklikult öelda kui imeline sinu blogi on! Elasime sõbrannaga sulle igal juhul kaasa, loodame, et see postitus ei jää viimaseks:) Kui tead uute vahetusõpilaste blogisid siis võiksid ka neid jagada, et eel seisev kooli aasta ei mööduks igavalt.
    Päikest!
    -K&H- 15.a.

    ReplyDelete
  28. WOW:) Poleks uskunud, et see postitus nii paljudele nii hinge läheb, aga see on ainult armas. Ma ei oskagi midagi muud öelda, kui et suur aitäh kõige nende heade sõnade eest! :):)

    Anonymous July 4, 2011 1:48 am - Hostpere poolt oligi see amulettidega käekett.

    Anonymous July 4, 2011 1:51 am - Oot, mis Jack? Ma ei tea ühtegi Jacki. :D

    Anonymous July 4, 2011 2:21 am - Hehe:) Käekiri on Ameerikas muutunud küll. No, ma juba Eestis kirjutasin suhteliselt lahku tähed, aga mitte päris, nüüd kirjutan kõik tähed lahku. Eestipärast väikest s või r ei oskagi enam teha, automaatselt kirjutan nii nagu trükkides. :D Number 1 on mul ka nüüd ameerikapärane, lihtsalt püstine kriips.

    Anonymous July 4, 2011 5:07 pm - Scrapbook on selline pildiraamat, kuhu olen pilte (eenevalt välja prinditud) kleepinud, kommentaare lisanud ja kleepsudega kaunistanud. Mul pole see küll veel valmis, aga ikka võin pilte teha sellest. Ma ostsin muidu USA-st kaks tühja kiledega raamatut: üks esimese aastapoole jaoks, teine teise aastapoole jaoks. Praegu olen alles esimese aastapoolega pooleldi valmis. Pole tükk aega enam tegelenud sellega, peakski lõpetama.

    Anonymous July 4, 2011 5:09 pm - Kahjuks ei käinud laulu- ega tantsupeol. Esinemisest pole juttugi, sest lauluhäält pole mul kahjuks ollagi ja tantsimisega ma ka ei tegele. Vaatama oleks tahtnud küll minna! Aga mul ema ja õde tulid alles pühapäeva varahommikul nädalaselt reisilt ja mul tulid veel mõned teised plaanid, nii et ei läinudki. Järgmine kord ma küll minemata ei jäta. :)

    ReplyDelete
  29. Pidin seda kolm korda lugema , kuna koguaeg hakkasin nutma kui poolepeale jõudsin.Kuidagi kahju on ,et seda blogi enam tihedalt lugeda ei saa:(
    Aga edu sulle kodumaal:)

    ReplyDelete
  30. Jacki mõeldakse seda, kes sulle fb-s kirja saatis :D

    ReplyDelete
  31. Okei, ma lugesin su postitust ja hakkasin ise täiega nutma, sest ma olen ise ka midagi sellist läbi teinud ja absoluutselt KÕIK emotsioonid tulid tagasi.
    Loodan, et sul on eestis tore ja sinu blogi oli/ON tõesti üks parimaid!! :)

    ReplyDelete
  32. hakkasin sinu blogi alles mõni päev tagasi lugema, paari päevaga sain läbi ja kuivõrd palju mõtteid ja tundeid see tekitanud on!! viimase postituse lugemine võttis isegi minul pisarad silma, ma ei kujuta ette kuivõrd see võis siis see kõik sinule mõjuda. kõik sinu hostpere ja sõbrad tunduvad niivõrd toredad inimesed, sa oled ikka tõsiselt õnnega koos. eraldi välja tuues Michaeli, tema tundub nii vahva ja on pannud kohutavalt tahte isegi tema/teiega kohtuda! aga jah, nali naljaks... kõike paremat sulle, ei, sa ei tea, kes ma olen, aga peab mainima, su blogi on TÕESTI populaarseks saanud!:D

    jään ofc ootama uusi huvitavaid postitusi ja loodan, et saad ikka sinna tagasi külla ka minna! :)

    ReplyDelete
  33. See oli mega hea blogi, ma olen ka üks nendest kes sind muidu ei tunne, aga ma lugesin su blogi sellest ajast saadik kui sa usasse läksid ja ma terve see aeg elasin sulle kaasa ja ma ootasin koguaeg pingsalt uusi postitusi :) ma loodan et ma näen sind ka kunagi päris elus, ja ma olen väga kurb, et ei ole postitusi mida pingsalt oodata. :) ja aitäh !!

    ReplyDelete
  34. Jack Sillsi mõtlesin, ma olen see anonüümne teine, kellele vastasid

    ReplyDelete
  35. Suur aitäh kaasa elamast! See blogitamise elu on ikka põnev olnud küll. Mul oli alati esimene asi kommentaaride lugemine, kui kusagil netti sain. :D Ja ma täiesti usun, et nende jaoks, kes on selle kunagi ise läbi elanud, on see eriti tundeline. Ma olen ise raudselt sama seisus kunagi. Praegu kõik hea siin Eestis, aga niipea kui rutiin tekib, hakkan jälle USA pilte läbi vaatama ja tekib see tunne, et tahaks tagasi. Elu oli mul päris lill seal.

    Hahahahaaa, ma mingi NÜÜD oma blondi aruga taipasin, mis Jackist siin juttu oli. :D:D Ma ju lisasin siia pildi tema kirjakesest FB-s siia blogisse. Ma arvasin, et keegi stalkis mu FB-i seina peal, et sinna oli mingi Jack kirjutanud, aga ei olnud. :D Sorry-sorry. Hmmmm, ma ei mäletagi enam täpselt, et mis ma vastasin. Mingi lihtsalt, et OH, that's so sweet of you, but you shouldn't have been so shy. Midagi sellist. Mul olid sõbrad ka külas tol hetkel, Michael k.a. Ma mäletan, et Michael tahtis hakata talle mingit lolli iba ajama, et oooo, i've been thinking about u too etc. :D:D Aga ma takistasin teda.

    ReplyDelete