Friday, December 28, 2012

Jõulupakk

Hellõu üle pika aja :) Ega pikka juttu pole, tahtsin vaid näidata jõulupakki, mille hostvanematelt sain. Ühe paki maiust suutsin enne pildi klõpsamist juba ära süüa - tasted like heaven. Ise saatsin ka paki Ameerika poole teele.


Friday, October 12, 2012

Elu pärast USA-st tagasitulekut

    Tänane kuupäev on 12. oktoober 2012 ja see on minu blogi "Kui Erle läks aastaks Ameerikasse..." ametlik (niiöelda) viimane postitus. Hullumeelne kaua mul selle blogi lõpetamisega aega läks. :D Peaasi, et see nüüd lõpuks ikka lõpusirgele jõudis. Sedasamust postitust olen tasa ja targu kirjutanud nüüdseks üle poole aasta, tegelikult võib öelda, et põhimõtteliselt ligi aasta aega. Nüüd lihvin ümber oleviku aja järgi.

    Kool ja inimesed mu elus pärast vahetusaastat
    Sel sügisel läksin 12. klassi. Muide, olen nüüd enda kooli kõige-kõige vanem õpilane. :D Mõtlen ikka, et kui rahul ma olen, et vahetusaasta tõttu üks aasta vahele jäi ja ma eelmine aasta ei lõpetanud. Ei kahetse mitte teps, kuna ma ei tea täpselt siiani, mida ma pärast 12. klassi teha tahan ja kuhu minna. Seoses uute klassikaaslaste ja paralleelikatega olen mitmeid uusi sõpru/tuttavaid juurde saanud. Koheselt 11. klassi alguses hakkasin tihedamini läbi käima klassiõega, keda nüüd nimetan parimaks sõbrannaks. Praegu ei kujutaks ilma temata enam ettegi. :) Mis vanade sõprade kaotamisse puutub, siis ega see juhtus juba siis, kui ma pärast 9. klassi Tartusse kolisin ja uude kooli läksin. Need, kes tollal mu kõrvale jäid, on ka siiani. Kuigi seda nüüd küll, et ka paljude endiste klassikaaslastega, kellega 10. klassis ehk enne vahetustaastat koos olin, enam väga suhtle, vaid üksikutega, samas ega ma puudust ka ei tunne. Karm tõde on see, et nii see elu kord juba on - inimesed tulevad ja lähevad. Üldkokkuvõttes on aasta vahele jätmine olnud minu jaoks igati positiivne.

    YFU tegevused
    YFU järelorientatsioonil tol samal suvel, kui ma USA-st naasesin, ma ei käinud, kuna ei pidanud seda enda jaoks oluliseks ja ausalt öeldes lihtsalt ei viitsinud, nii palju muud põnevat oli samal ajal. Pealegi ei jõudnud ma enam ühte ja sama juttu rääkida. Olen andnud mõned USA infotunnid Tartus YFU kontoris. Lisaks sellele käisin selle aasta alguses mööda Tartu koole YFU-t promomas ja enda kogemustest rääkimas. YFU korraldab äärmiselt palju üritusi ja võtab ise paljudest üritustest osa, kuid enamus neist toimuvad Tallinnas ja just seetõttu pole mul võimalust nendel käia. Liialt pikk vahemaa, suur ettevõtmine oleks. Lisaks kõigele pakub YFU tööpakkumisi ja muid erinevaid võimalusi. Ühesõnaga postkast on YFU kirju täis.

    Liiga hilja
    Miks nii paljud USA koolikaaslased alles nüüd mulle kirjutavad, et neil on kahju, et nad mind rohkem tundma õppida ei saanud või minuga rääkima ei tulnud? Ka mu vahetusaasta lõpupoole mitmed, kellega alles hiljem tuttavaks sain, tõdesid, et nad tahtsid tegelikult juba ammu minuga suhtlema hakata. Põhiliselt on põhjus selles, et nad olid liiga arad.

    Näiteks hiljutised:

    Z: "wannna know what sucks!?"
    Mina: "yes i do wanna know lol"
    Z: "you left before i got to know you D'="
    Mina: "why does everybody tell me this AFTER i have left? -.-"
    Z: "cause we're all silly people lol"
    ...
    Mina: "whyyyyy lol"
    Z: "idk! you were all pretty and stuff and im all bleehhhh and i played it back in my head of how our convo would go and i got scaaarreeddd"
    ...
    Z: "can i still get a chance to get to know you better?"

    Ja veel üks...

    Ray: "every time I saw you at colins it made me so happy i wish i would of talked to you more"
    Mina: "I still cant understand why u didnt"
    Ray: "same, im a loser i guess. kinda thought you wouldnt want to"

    Ja need pole kindlasti mitte ainukesed juhused. Tõsiselt kahju. Sest ka minul oli aegu, kui ma end üpriski üksildasena tundsin.

    Inimesed tänaval
    Kohtan aeg-ajalt tänaval inimesi, keda vaatan sellise pilguga: "Nii tuttav... Kust ma teda küll tean?" Siis aga taipan, et ta oli kellegagi mu USA tuttavatest lihtsalt niivõrd sarnane. Või siis mõtlen endamisi: "James, sina või?!" Naljakas. Ma olin varem ka ühe tüdruku blogist lugenud, et sellised asjad juhtusid temaga pärast tagasitulekut. Isegi mu poiss-sõber, kes käis samuti vahetusõpilasena USA-s, küsis minult alles üks päev, et kas ma olen ka vahel sama pilguga tänaval inimesi vaadanud. :D

    Vahetusõpilane Emmi Soomest
    Ühel päeval sain ma Facebooki sõnumitesse sellise kirja: 
    Hi! My name is Emmi and I'm exchange student and actually right now in Cedar Rapids and in Kennedy's High School. This might sound crazy but soooo many people here have said that I'm like new Erle and we are like twins :D:DD I have just laughed cos I can't see similarity between us exept blond hair! :D Hahah this is so random message and we don't even know each others but I just would like to know how was your year over here and how are you? :)
    ps. I think that riley really loved you hahah he is so crazy cos he thinks that I'm you :DDDDD you must be really good friends! :D
    Emmi on soomlane, kes elas täpselt samas linnas ja käis õppeaastal 2011/2012 täpselt samas koolis, kus minagi oma vahetusaastal. Nagu kirjast lugeda võib, siis väga paljud arvavad, et me oleme nagu kaksikud, kuigi mina ei näe samuti muud sarnasust kui et blondid juuksed. Ju siis skandinaavlaste värk. :D Ta oli samamoodi võrkpalli tiimis, võttis osa kooliajalehest ja käis fotograafia klassis. Tema blogi on http://www.ahoyamerica.blogspot.com/. Lugeda ma kahjuks ei mõistnud/mõista ning Google Translate'st ka suurt kasu pole, aga mind ennast lummasidki rohkem pildid. Mõnusaid kvaliteetseid pilte teeb. Lisaks tore näha paljusid tuttavaid ta blogist. :)

    Michael'i kõne kell 1 öösel
    See juhtus selle aasta märtsis. Olin parasjagu lõõgastumas Viimsi spaas. Kell oli umbes 1 öösel. Telefon helises. Ma olin nii unine, et esimese laksuga ei taibanud kõnet kohe vastu võtta. Siis helises uuesti. Minu üllatuseks oli see Michael. Ta oli parasjagu Floridas vanavanematel külas, üksinda kodus, oli paar drink'i teinud ja mina olevat mõttesse tulnud. Nii armas. Rääkis, kuidas iga päev rannas lösutab jne. Ja mina pidin siis Viimsi spaaga leppima. :D Nii me siis jutustasime veidi ja lõpus ütlesin täiesti süütult sõnad: "Go have fun with yourself." Michael hakkas naerma ning seejärel taipasin ise ka, et mu lause kukkus üpris ulakas tähenduses välja. :D:D

    Miks Michael ka sel suvel Eestisse ei tulnud, kuigi lubas?  
    Michaeliga suhtlen siiani. :) Usun, et tema on üks nendest inimestest, kellega on mul seesugune eriline sõprussuhe, et ükstapuha kui palju aega ka ei mööduks, ei mõjuta see meie suhet, suhtlemisviisi ja taaskohtumine ei tekitaks üleliia awkward olukorda. Jah, ta pidi mind suvel külastama koos sõbrannaga seoses nende Euroopa tripiga, aga plaan käia ka Eestis läbi läks nihu, kuna üks hetk oli tal vaja kiirelt piletid broneerida. Ma olin pidevalt tööl ning juulikuu graafikut ei olnud veel väljas, ei osanud talle täpseid kuupäevi öelda, seega läkski nii. Alles hiljem sain teada, et oleksin vabalt saanud natuke oma töögraafikut tema järgi sättida, paar päeva vabaks võtta vms. Euroopas käis ta muidu küll - mitmel pool Itaalias ja Hispaanias, lisaks Pariisis, Londonis, Dublinis.

    Igatsus
    Igatsen... Muidugi igatsen. Algul, kui Eestisse tagasi tulin, polnud mahti selle peale mõelda, sest tegevust oli niivõrd palju ja nii-nii-nii tore oli tagasi olla, nautisin täiel rinnal täisealise elu ja Eestimaa pinda, aga nüüd valitseb taas see tavaline rutiin. Tihti leian end USA-s tehtud pilte läbi tuhlamas ja blogi sirvimas. Tekib tahtmine kõike uuesti kogeda. Oi, muidugi ka need imehead söögid, suu hakkab vett jooksma, kui pilte vaadata... :D Iga kord, kui ma hostvanematega Skype's räägin, mainivad nad, et ikka ootavad mind suvel külla. Viimasel ajal on selle üle saadud eriti tihti arutatud. Põhimõtteliselt oli juba kindel minekuplaan, aga nüüd paar päeva tagasi tekkis suur huvi Austraalia vastu. Tekkis tahtmine minna pärast 12. klassi hoopiski aastaks Austraaliasse. Esiteks seepärast, et ma ei tea veel päris täpselt, mida tahta ja mida edasi õppima minna. Teiseks tahan ma veel korra läbi teha midagi sarnast, nagu kogesin USA-s. Tahan elamusi, kogemusi ja lihtsalt mõni aeg veel välismaal elada, töötada. Vähemalt seesugused mõtted valitsevad mu peas praegu. Eks peab rohkem mõtlema, uurima ja mingisugused otsused langetama, sest kui ma otsustaks Austraaliasse minna, siis USA plaan jääks kindlalt ära. Ning ega ma üksi ka ei läheks. Millised keerdkäigud, eksole :D

    Pakid Ameerikast
    Praeguseks on hostvanemad mulle kolm pakki saatnud. Esimese sain sügise algul, pärast seda, kui USA-st tulin. Tolles pakis oli üks pakk Reese's Peanut Butter Cups'e, kaks pakki Hershey's chocolate chips'e (mmmm, pannkoogid saavad taevalikud, kui neid lisada) ning paar asja, mille olin maha unustanud. Teise paki sain jõuludeks: üks pakk chocolate stars, sädelev kivikestega peavõru, ripats ja Swarovski kivikestega kõrvarõngad. Kolmanda paki sai juunis - hiline sünnipäevakink. Selles oli šokolaadi nagu alati ja mu käeketile lisandus USA lipuga amulett.










      Lõpetuseks mõned lood, mis enim meenutavad mulle mu vahetusaastat, nt teatud hetke, isikut või oli lihtsalt tol ajal lemmik.























      + mustmiljon muud Jack Johnson'i lugu, mis igapäevaselt üle maja kõlasid, nt "Upside Down", "If I Had Eyes", "Breakdown".


      Vaata ka: HOME, SWEET HOME!

      Thursday, September 27, 2012

      The Brown's house - video

      Mõni päev enne USA-st lahkumist käisin mööda maja ringi ning jätsin kõik video peale. See on mu hostpere kodu, kus ma aasta aega elasin. Ehk minu teine kodu. Kuna mu hostisa on arhitekt, kujundas ta selle maja ise. Video lõpus näitan hostõe Adria tuba, meie ühist vannituba ja killuke enda garderoobist, aga enda sassis tuba ma tookord filmida ei tahtnud. :D Pidin hiljem eraldi filmima, kui kunagi ära koristan. Ja nii mul jäigi see tegemata.

      Videos mängib lugu Mumford and Sons "The Cave", mis nii meenutab mulle mu hostpere. See laul kõlas tihti nii üle maja kui ka autosõidu ajal.

      Home road

      Last party night

      18.06.2011

      Paar viimast päeva oli mul veel jäänud enne lahkumist. Hostisa viis mu Brody poole. Olin veidi seal ja liikusime edasi ühest kohast teise. Suht segane õhtu, ei hakka detailsemalt rääkima. Mingi aeg läksime ära Brody isa poole, olime pundiga seal. Kella 4-5 aeg hommikul sain koju. Aga Brody on nii tore, selline vabameelne, polnud feik ega üks tüüpiline ameeriklane. Kindlasti üks nendest, kelle üle olen väga õnnelik, et temaga tuttavaks sain. Teadsin teda juba kooliaasta alguses. Lisaks elas ta minust mõnesaja meetri kaugusel. Mälestusi on omajagu.

      Brody, Zeke, Nick

      RJ-ga


      Herschel'iga

      Brody :)



      Nick tahtis mulle tõestada, et ta telefon on 100% veekindel. :D

      Camping with raccoons

      16.06.2011

      Olime Michaeliga juba pikalt mõelnud, et võiks telkima minna. Koht, kus telkisime, asus jõe ääres ja oli spetsiaalselt telkimiseks mõeldud. Varustasime end söögi, joogi, putukatõrje, puude, magamisaseme ja muu vajalikuga, et õhtul grillida ja öö telgis veeta. Algul olime kahekesi, grillisime liha ja tegime burgereid. Õhtupoole tulid Ali, Lindsay ja McKenzie. Kruttisime kaamera säriaega ja tegime igasuguseid pilte, seeria sellest allpool. 

      Väljas oli läinud kottpimedaks. Võsast hakkasid kostuma hirmuäratavad loomahääled. Tuli välja, et need olid pesukarud. Nad küll ei oleks meile midagi teinud ja ega me õnneks nendega päris silmitsi ka ei seisnud, aga see nende häälitsus oli tõesti niiiii jube, võttis ikka kõhedaks küll. Olukord oli tegelikult palju hirmsam. :D Alguses me ei saanud päris aru ka, kes need niiviisi häälitsevad. Kottpime oli, mitte midagi ei näinud. Isegi Michael hüppas kiljudes laua peale: "Raccoons!!!" Öösel luusisid nad meie telgi ümber, käisid toitu otsimas. Samas kui neid pesukarusid poleks olnud, poleks ka meie telkimisõhtu pooltki nii meeldejääv olnud. :D

      Michael oli juba varakult üleval. Me, tüdrukud, magasime nagu notid. Michael oli selle ajaga juba hommikusöögi valmis saanud: munapuder (scrambled eggs) ja peekoniviilud. Meil oli tarvis vaid lauda istuda ja sööma hakata. Pärast seda tegime veel smores'e. Ja siis oligi aeg koju minna.


      Michael sõitis autoga üle :D

      Meie telkimisplats


      Burgereid valmistamas



      Mina, Ali, Lindsay ja McKenzie








      Tüdrukud hommikul tudumas


      Hommikusöögiks peekon ja munapuder



      Sunday, September 16, 2012

      Pietro lahkumine

      01.06.2011

      Pietro oli teatud põhjustel kohustatud lahkuma varem kui teised meist. Nädal enne lahkumist tuli talle ema külla. Keelt ta väga ei osanud, seega koguaeg ainult naeratas iga asja peale. Nii vahva. :D Ja vahepeal kahekesi sõnelesid itaalia keeles, millest me mitte kui midagi aru ei saanud. :D Ühel õhtul kutsus Pietro kõik lähedasemad restorani ühisele õhtusöögile. 1. juunil kogunesime paarikümnekesi lennujaama, et Pietro ära saata. Pietro läks lennuki peale naerusui, erinevalt minust, kes hüsteeriliselt töinas. :D Praeguseks on ta Cedar Rapidsit külastanud juba 2 korda: jõuluvaheajal ja sel suvel. Suvel oli ta seal kokku suisa poolteist kuud. Lucky him. Selle aja jooksul elas ta kolme erineva sõbra juures. Üks päev suvel, kui ta Cedar Rapidsis oli, rääkisin temaga päääris pikalt. Kuulsin igasugu kohalikke uudiseid, klatši jne. :D Elu seal on mõnevõrra siiski muutunud, meie suhtlusringikonnas ma mõtlen. Esiteks juba sellepärast, et need, kellega me tihedamini läbi saime, käivad nüüd kolledžis. Teiseks, kes kellega enam ei suhtle jne.

      Kiire klõps enne sõitu :D Mina, Kaitlin ja Jessica

      Kook Pietrole




      Ben, Pietro, mina, Thanh



      Jessica kinkis talle pildiraamatu

      Grupipilt lennujaamas

      Näeb veel!

      Saturday, September 1, 2012

      Pikes Peak

      PS: Vastasin paar päeva tagasi üle pika aja kõigile kommentaaridele ära. :)

      08.-09.05.2011

      Emadepäevaks sõitsime Pikes Peaki hostisa sugulastele (edaspidi nimetan neid perekonnanimega Pattison) külla. Kui kohale jõudsime ja sisse seatud saime, läks õues veesõjaks lahti. Alguse sai see väikestest õhupallidest, mis olid vett täis pandud. Nendega siis loopisime üksteist. Veesõda kujunes aga nii meeletuks, et appi sai võetud suured ämbrid ja kausid. Iga viimne kui meist oli ligumärg. Te ei kujuta ette, kui lõbus see oli. Ausalt. Polnud aastaid veesõda mänginud. See naer tuli südamest. Hostvanemad ja teised lihtsalt vaatasid kõike pealt ja tegid meist kui hulludest pilti. Üks väga tore mälestus. :) Panime siis kuivad riided selga ja kuna Pattisonidel oli majas sees võrkpalliplats, sai terve perekonnaga üks võrkpalli match maha peetud. Õhtul istusime pundiga teleka ees ning sõime head ja paremat.

      Järgmisel päeval oli emadepäev. Oli armas hommikusöök ja punusime üksteisele kalasabasid. Edasine plaan oli minna matkaretkele. Pikes Peak State Park on loodusala, kus kunagi pesitsesid Ameerika põliselanikud. Seal oli platvorm, kust avaneb vaade Missisippi jõele. Edasi liikudes avanesid teerajad, mida mööda sai matkata. Oli väiksemat sorti kosk ja graveeringuid täis gigantne kivi. Hostvend Colin graveeris ka minu nime sinna. Ühesõnaga on nüüd ka mul märk maas seal. Vahepeal lõppes teerada, niisiis pidime mööda järsku kallakut alla ronima. Ning matka lõpuks polnud mu valged tennised enam nii valged.

      Teel Pikes Peak'i




      Siin elavad Pattisonid.

      Võrkpalliplats majas

      Elu kõige lõbusam veesõda :D


      Õhtul kambakesi teleka ees

      Hommikune vaatepilt

      Emadepäeva hommik

      Nom-nom




















      Kogu seltskond





      Kõige armsamad hostvanemad :)


      Nii palju siis minu valgetest tennistest...