Saturday, April 21, 2012

FLORIDA TRIP, 2. päev

Öö veetsime hotellis ja hommikul jätkasime sõitu. Tee peale jäi ääretult palju hobuste kasvatusi - nende järgi see piirkond tuntud ongi. Lõuna paiku jõudsime linna nimega Ocala. Enne, kui tuttavate juurde sõitsime, kus me ka kõik ülejäänud päevad peatusime, sõitsime läbi Steak 'n Shake'st, kust tellisime burksid, ning Krispy Kreme'st, kust haarasime kaasa kaks tosinat sõõrikuid. Pärast seda jõudsimegi perekond Andrews'ite juurde. Hmm... Näiteks oli neil kaks võimsat mootorratast, ilusad sportautod garaažis, oma solaarium toas. Koduloomaks olid madu, eesel ja kaks hobust. Esmalt jagati meid tubadesse. Mina sain omale eraldi toa suure voodiga. Sommer (tütar selles peres) näitas meile oma lemmikut madu. Seejärel läksime mina, Thahn, Ben, Mark, Kalin ja Sommer teiste loomadega tutvust tegema ja sõitsime sellise golfiauto laadsega ümbruses ringi. Tee peale jäid mõned uhked majad. Ümberringi olid võimsad puud ja palju rohelust. Hiljem saime bike'iga kihutada, ise istusime loomulikult tagaistmel. Võimas ikkagi. Õhtul käisime mina, Thanh, Ben ja Sommer Sonic'us jäätist ostmas. Holy cow, parklas nägime ulmeliselt suuuuuurt autot (pilt sellest allpool). :D Thahn ja Ben nokkisid Sommer'i kallal sellega, milline jupats ta on. Tänu sellele nägi ta ka uskumatult noor välja, kuigi tegelikult oli juba 20. Ega Sommer'i ema oli ka sama lühike. Midagi täpsemat või kuidagi pikemalt ma kahjuks enam ei oska kirjutada, lihtsalt ei mäleta. :/



Amy

Üks kiire vahepeatus tee peal, kuna Thanh oli ainuke, kes ei suutnud sellist värvilist nähtust taevas näha. Amy pidas siis auto kinni ja näitas kätega suuna ette, kuigi isegi siis oli Thahn'il tükk tegemist aru saamisega, kus see on. Ma ei saanudki aru, et kas ta päriselt ei näinud või mängis niisama lolli. :D





Perekond Andrews'ite maja














Selliseid linde kohtas vabas looduses.

Omg :D






Igati tervislik õhtusöök :D

Wanna have a ride?! :D

Sonic'us jäätiseid ootamas.

8 comments:

  1. Ma nüüd kommenteerin ka esimest korda Su blogi :D

    Kas Sa suhtled nende vahetusõpilastega endiselt, kellega hästi läbi said? Kuidas Michaeliga läbi saate?

    Kas Eestisse tagasitulles võttis kohanemine kaua aega ja nüüd, ligi aasta aega hiljem, kas tunned, et see aasta oli igav võrreldes Ameerika eluga? :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nende vahetusõpilastega, kes minuga samas koolis käisid? Olen ikka suhelnud, aga mitte palju. Pietroga vast rohkem, ta käis jõulude ajal Cedar Rapidsis kõigil külas. Aga ega see suhtlemine kõigiga ongi selline ligadi logadi, elutempo on hirmus kiire ja ajavahe teeb oma töö. Michaeliga saan endiselt väga hästi läbi. Temaga suhtlengi Ameerika sõpradest kõige rohkem, mis on muidugi ilmselge. Jään ootama suve, et teda taas näha. :)
      Eesti keelt oli alguses imelik rääkida, aga selle ja kõige muuga harjus ruttu ära, koguaeg oli midagi teha ja kõigiga kokku saada. Suvel oli kõik omal kohal ja justkui miskit poleks olnud muutunud, aga muutused hakkasid toimuma siis, kui sügisest kooli läksin, uus klass jne.
      Neid aastaid ei anna tegelikult võrrelda, sest elustiil Eestis ja USA-s on lihtsalt niivõrd erinevad. Igav igatahes kindlasti mitte, elu Eestis on see aasta võtnud täiesti teised pöördkäigud. Elu tuleb ise põnevaks teha, ükstapuha kus sa ka ei viibiks. ;) Aga ilmselgelt oli Ameerika elu erilisem kui ükskõik milline teine aasta.

      Delete
  2. Ma armastan Su fotograafiat! Loodan, et suudan kunagi oma vana D60-ga ka nii kenasid pilte teha :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi, nii tore kuulda :) Ameerikas ma pildistasin Nikon D80-ga, mis on kõigest järgmine mudel D60-st. Olen veendunud, et on küll võimalik, pead vaid kaamerat õigesti kasutama oskama, režiimid, settingud jne. ;)

      Delete
  3. Aega võtab nende postitustega, aga asja saab :D

    ReplyDelete
  4. Ma tahaksin teada, et kaua sa vahetusperega/koolikaaslastega kohanesid. Kas kohe alguses oli suhtemine vaba või läks ikka natuke aega?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma mäletan, et ma ise ka imestasin, kui ruttu ma suutsin kohaneda ja kui koduselt ma end tundsin, täiesti külm närv oli, mis polnud sugugi minulik. Aga tahan kindlasti mainida, et kõik oleneb ikka inimesest endast. Mu hostvanemad ütlesid ka kahe nädala möödudes, et tundub, nagu oleksin nende juures elanud juba pigem nagu kaks kuud. Usun, et kuna mu hostperel oli varasemaid kogumusi vahetusõpilastega, läkski kõik nii libedalt. See algus koolis oli kergem tänu võrkpalli tüdrukutele, kellega ma juba enne kooli algust tutvusin. Kõik tulid pigem ise minuga rääkima, sellised need ameeriklased on. Eriti alguses pommitati mind igasuguste küsimustega, nende jaoks oli äärmiselt huvitav, kuidas kuskil teises riigis elatakse ja nii. Ja siis juba tutvustasid teised mind, käis tihe numbrite vahetamine ja nii ta läks. :D

      Delete