Sunday, July 29, 2012

Jalgsiretk koolist koju

23.05.2011

Ühel päikselisel päeval otsustasime mina, Thanh, Ben, Pietro ja Ali minna jalgsi koolist Ali poole (ühesõnaga kodu suunas, Ali elab päris ligidale minu kodule) ehk umbes 3 miili, mis teeb umbes 4,8 km. Tuttavad piibutasid meile, meist sõitsid mööda nii minu kui ka Thanhi hostema ja isegi Ali ema. Küüti pakuti rohkem kui korra, aga me kõndisime ikka edasi. Sellest kujunes üks ülimõnus retk. Aega võttis muidugi tavalisest rohkem, kuna kiiret meil polnud, oli kõrvalpõikeid, jutuajamisi möödasõitjatega jms, ühesõnaga võite ise ette kujutada. Olime juba Ali kodukandis, kui möödusime ühe tuttava tüübi majast ja nägime teda parasjagu maja ees. Tal olid aias tibud, hobused ja kaks hüperaktiivset väikest koera. Läksime neid uudistama ja tolle kutiga veidi juttu ajama. Kui edasi liikuma hakkasime, tuli kuti ema ja andis meile popstickles, mis kujutavad endast pmst jäist mahlapulka ja mis teevad keele värviliseks. Yay :D Kui lõpuks Ali poole jõudsime, tuli sinna ka McKenzie. Läksime terve pundiga Zoey'sse maailma parimat pizzat ja maailma parimat zookie't (suur ahjus küpsetatud šokolaaditükkidega küpsis, peal jäätis, vahukoor ja šokolaadikaste) sööma. Zoey's on ilmtingimata üks mu lemmikutest kohtadest Cedar Rapidsis. Pärast seda külastasime Andyt töö juures. Andy lubas meil ilma rahata leti juurest pikad saiapätsid võtta. Tuli vist välja, et me pätsasimegi need ära, kuna teine tööline vaatas päris-päris kahtlaselt. Segane lugu, aga saiapätsidega me tollest kohast igatahes väljusime. :D

Tegelikult on mul ka 19 (:D) videot sellest päevast, kuid ühte terviklikku videot kokku panema ma praegu ei hakka, selleks läheks mul sada aastat, aga kunagi hiljem tuleb see kindlasti, olen teistele retkest osavõtjatele ka juba ammuilma lubanud.



Ali ja Thanh :)

Osavus :D

 Zookie - mmmmmm, sõnadest jääb lihtsalt väheks :D



We totally killed this.


Thanh :D

Iste lagunes :D


Saiapätsid.

4 comments:

  1. Erle, palun luba, et kui Sa oma postitustega lõpetad, siis Sa ei kustuta seda blogi ära vms, ehk siis ei pane privaatseks... Kui mul on kurb tuju vms, siis ma alati tulen Su blogi lugema ja siis kui laksust on tuju juba parem. Ja ma siiralt loodan, et postitused ka veel ei lõppe.
    Ning ei tasu mainimata jätta, et tänu Sinu blogile tekkis mul mõte Ameerikasse vahetusõpilaseks minna. Suured tänud Sulle kõige eest! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Uskumatu, mis mu blogi kõik teha suudab :) See oli üks südamlik kommentaar. Btw, pinky promise!

      Delete
  2. Hei! su vahetusaasta on küll juba pikka aega läbi, aaaga kas sa mäletad, kas sul oli palju neid nukrusehetki või üldsegi, kas tundsid tihti koduigatsust või mõte läks Eesti peale?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ikka oli nukrusehetki ja koduigatsust, aga see kõik oli mööduv. See on täiesti normaalne, et nii tunda võid, sellest räägitakse ka eelorientatsioonil. Eelkõige igatsesin enda tõelisi Eesti sõpru, sest USA-s on palju niiöelda feike inimesi. Pmst minu aasta nägi välja selline: vahetusaasta algus oli kõik uus, põnev, tegus, tore, vahetusaasta keskpaigas valitses rutiin ja oli masendushetki, vahetusaasta lõpp kiskus kiireks, tegusaks ja niivõrd toredaks, et ei tahtnud veel nii vara lahkuda, oleks tahtnud veel terveks suveks jääda.
      Näiteks selles postituses kurdan: http://erleusas.blogspot.com/2011/01/oeh.html

      Delete