Thursday, September 27, 2012

The Brown's house - video

Mõni päev enne USA-st lahkumist käisin mööda maja ringi ning jätsin kõik video peale. See on mu hostpere kodu, kus ma aasta aega elasin. Ehk minu teine kodu. Kuna mu hostisa on arhitekt, kujundas ta selle maja ise. Video lõpus näitan hostõe Adria tuba, meie ühist vannituba ja killuke enda garderoobist, aga enda sassis tuba ma tookord filmida ei tahtnud. :D Pidin hiljem eraldi filmima, kui kunagi ära koristan. Ja nii mul jäigi see tegemata.

Videos mängib lugu Mumford and Sons "The Cave", mis nii meenutab mulle mu hostpere. See laul kõlas tihti nii üle maja kui ka autosõidu ajal.

Home road

Last party night

18.06.2011

Paar viimast päeva oli mul veel jäänud enne lahkumist. Hostisa viis mu Brody poole. Olin veidi seal ja liikusime edasi ühest kohast teise. Suht segane õhtu, ei hakka detailsemalt rääkima. Mingi aeg läksime ära Brody isa poole, olime pundiga seal. Kella 4-5 aeg hommikul sain koju. Aga Brody on nii tore, selline vabameelne, polnud feik ega üks tüüpiline ameeriklane. Kindlasti üks nendest, kelle üle olen väga õnnelik, et temaga tuttavaks sain. Teadsin teda juba kooliaasta alguses. Lisaks elas ta minust mõnesaja meetri kaugusel. Mälestusi on omajagu.

Brody, Zeke, Nick

RJ-ga


Herschel'iga

Brody :)



Nick tahtis mulle tõestada, et ta telefon on 100% veekindel. :D

Camping with raccoons

16.06.2011

Olime Michaeliga juba pikalt mõelnud, et võiks telkima minna. Koht, kus telkisime, asus jõe ääres ja oli spetsiaalselt telkimiseks mõeldud. Varustasime end söögi, joogi, putukatõrje, puude, magamisaseme ja muu vajalikuga, et õhtul grillida ja öö telgis veeta. Algul olime kahekesi, grillisime liha ja tegime burgereid. Õhtupoole tulid Ali, Lindsay ja McKenzie. Kruttisime kaamera säriaega ja tegime igasuguseid pilte, seeria sellest allpool. 

Väljas oli läinud kottpimedaks. Võsast hakkasid kostuma hirmuäratavad loomahääled. Tuli välja, et need olid pesukarud. Nad küll ei oleks meile midagi teinud ja ega me õnneks nendega päris silmitsi ka ei seisnud, aga see nende häälitsus oli tõesti niiiii jube, võttis ikka kõhedaks küll. Olukord oli tegelikult palju hirmsam. :D Alguses me ei saanud päris aru ka, kes need niiviisi häälitsevad. Kottpime oli, mitte midagi ei näinud. Isegi Michael hüppas kiljudes laua peale: "Raccoons!!!" Öösel luusisid nad meie telgi ümber, käisid toitu otsimas. Samas kui neid pesukarusid poleks olnud, poleks ka meie telkimisõhtu pooltki nii meeldejääv olnud. :D

Michael oli juba varakult üleval. Me, tüdrukud, magasime nagu notid. Michael oli selle ajaga juba hommikusöögi valmis saanud: munapuder (scrambled eggs) ja peekoniviilud. Meil oli tarvis vaid lauda istuda ja sööma hakata. Pärast seda tegime veel smores'e. Ja siis oligi aeg koju minna.


Michael sõitis autoga üle :D

Meie telkimisplats


Burgereid valmistamas



Mina, Ali, Lindsay ja McKenzie








Tüdrukud hommikul tudumas


Hommikusöögiks peekon ja munapuder



Sunday, September 16, 2012

Pietro lahkumine

01.06.2011

Pietro oli teatud põhjustel kohustatud lahkuma varem kui teised meist. Nädal enne lahkumist tuli talle ema külla. Keelt ta väga ei osanud, seega koguaeg ainult naeratas iga asja peale. Nii vahva. :D Ja vahepeal kahekesi sõnelesid itaalia keeles, millest me mitte kui midagi aru ei saanud. :D Ühel õhtul kutsus Pietro kõik lähedasemad restorani ühisele õhtusöögile. 1. juunil kogunesime paarikümnekesi lennujaama, et Pietro ära saata. Pietro läks lennuki peale naerusui, erinevalt minust, kes hüsteeriliselt töinas. :D Praeguseks on ta Cedar Rapidsit külastanud juba 2 korda: jõuluvaheajal ja sel suvel. Suvel oli ta seal kokku suisa poolteist kuud. Lucky him. Selle aja jooksul elas ta kolme erineva sõbra juures. Üks päev suvel, kui ta Cedar Rapidsis oli, rääkisin temaga päääris pikalt. Kuulsin igasugu kohalikke uudiseid, klatši jne. :D Elu seal on mõnevõrra siiski muutunud, meie suhtlusringikonnas ma mõtlen. Esiteks juba sellepärast, et need, kellega me tihedamini läbi saime, käivad nüüd kolledžis. Teiseks, kes kellega enam ei suhtle jne.

Kiire klõps enne sõitu :D Mina, Kaitlin ja Jessica

Kook Pietrole




Ben, Pietro, mina, Thanh



Jessica kinkis talle pildiraamatu

Grupipilt lennujaamas

Näeb veel!

Saturday, September 1, 2012

Pikes Peak

PS: Vastasin paar päeva tagasi üle pika aja kõigile kommentaaridele ära. :)

08.-09.05.2011

Emadepäevaks sõitsime Pikes Peaki hostisa sugulastele (edaspidi nimetan neid perekonnanimega Pattison) külla. Kui kohale jõudsime ja sisse seatud saime, läks õues veesõjaks lahti. Alguse sai see väikestest õhupallidest, mis olid vett täis pandud. Nendega siis loopisime üksteist. Veesõda kujunes aga nii meeletuks, et appi sai võetud suured ämbrid ja kausid. Iga viimne kui meist oli ligumärg. Te ei kujuta ette, kui lõbus see oli. Ausalt. Polnud aastaid veesõda mänginud. See naer tuli südamest. Hostvanemad ja teised lihtsalt vaatasid kõike pealt ja tegid meist kui hulludest pilti. Üks väga tore mälestus. :) Panime siis kuivad riided selga ja kuna Pattisonidel oli majas sees võrkpalliplats, sai terve perekonnaga üks võrkpalli match maha peetud. Õhtul istusime pundiga teleka ees ning sõime head ja paremat.

Järgmisel päeval oli emadepäev. Oli armas hommikusöök ja punusime üksteisele kalasabasid. Edasine plaan oli minna matkaretkele. Pikes Peak State Park on loodusala, kus kunagi pesitsesid Ameerika põliselanikud. Seal oli platvorm, kust avaneb vaade Missisippi jõele. Edasi liikudes avanesid teerajad, mida mööda sai matkata. Oli väiksemat sorti kosk ja graveeringuid täis gigantne kivi. Hostvend Colin graveeris ka minu nime sinna. Ühesõnaga on nüüd ka mul märk maas seal. Vahepeal lõppes teerada, niisiis pidime mööda järsku kallakut alla ronima. Ning matka lõpuks polnud mu valged tennised enam nii valged.

Teel Pikes Peak'i




Siin elavad Pattisonid.

Võrkpalliplats majas

Elu kõige lõbusam veesõda :D


Õhtul kambakesi teleka ees

Hommikune vaatepilt

Emadepäeva hommik

Nom-nom




















Kogu seltskond





Kõige armsamad hostvanemad :)


Nii palju siis minu valgetest tennistest...