Friday, October 12, 2012

Elu pärast USA-st tagasitulekut

    Tänane kuupäev on 12. oktoober 2012 ja see on minu blogi "Kui Erle läks aastaks Ameerikasse..." ametlik (niiöelda) viimane postitus. Hullumeelne kaua mul selle blogi lõpetamisega aega läks. :D Peaasi, et see nüüd lõpuks ikka lõpusirgele jõudis. Sedasamust postitust olen tasa ja targu kirjutanud nüüdseks üle poole aasta, tegelikult võib öelda, et põhimõtteliselt ligi aasta aega. Nüüd lihvin ümber oleviku aja järgi.

    Kool ja inimesed mu elus pärast vahetusaastat
    Sel sügisel läksin 12. klassi. Muide, olen nüüd enda kooli kõige-kõige vanem õpilane. :D Mõtlen ikka, et kui rahul ma olen, et vahetusaasta tõttu üks aasta vahele jäi ja ma eelmine aasta ei lõpetanud. Ei kahetse mitte teps, kuna ma ei tea täpselt siiani, mida ma pärast 12. klassi teha tahan ja kuhu minna. Seoses uute klassikaaslaste ja paralleelikatega olen mitmeid uusi sõpru/tuttavaid juurde saanud. Koheselt 11. klassi alguses hakkasin tihedamini läbi käima klassiõega, keda nüüd nimetan parimaks sõbrannaks. Praegu ei kujutaks ilma temata enam ettegi. :) Mis vanade sõprade kaotamisse puutub, siis ega see juhtus juba siis, kui ma pärast 9. klassi Tartusse kolisin ja uude kooli läksin. Need, kes tollal mu kõrvale jäid, on ka siiani. Kuigi seda nüüd küll, et ka paljude endiste klassikaaslastega, kellega 10. klassis ehk enne vahetustaastat koos olin, enam väga suhtle, vaid üksikutega, samas ega ma puudust ka ei tunne. Karm tõde on see, et nii see elu kord juba on - inimesed tulevad ja lähevad. Üldkokkuvõttes on aasta vahele jätmine olnud minu jaoks igati positiivne.

    YFU tegevused
    YFU järelorientatsioonil tol samal suvel, kui ma USA-st naasesin, ma ei käinud, kuna ei pidanud seda enda jaoks oluliseks ja ausalt öeldes lihtsalt ei viitsinud, nii palju muud põnevat oli samal ajal. Pealegi ei jõudnud ma enam ühte ja sama juttu rääkida. Olen andnud mõned USA infotunnid Tartus YFU kontoris. Lisaks sellele käisin selle aasta alguses mööda Tartu koole YFU-t promomas ja enda kogemustest rääkimas. YFU korraldab äärmiselt palju üritusi ja võtab ise paljudest üritustest osa, kuid enamus neist toimuvad Tallinnas ja just seetõttu pole mul võimalust nendel käia. Liialt pikk vahemaa, suur ettevõtmine oleks. Lisaks kõigele pakub YFU tööpakkumisi ja muid erinevaid võimalusi. Ühesõnaga postkast on YFU kirju täis.

    Liiga hilja
    Miks nii paljud USA koolikaaslased alles nüüd mulle kirjutavad, et neil on kahju, et nad mind rohkem tundma õppida ei saanud või minuga rääkima ei tulnud? Ka mu vahetusaasta lõpupoole mitmed, kellega alles hiljem tuttavaks sain, tõdesid, et nad tahtsid tegelikult juba ammu minuga suhtlema hakata. Põhiliselt on põhjus selles, et nad olid liiga arad.

    Näiteks hiljutised:

    Z: "wannna know what sucks!?"
    Mina: "yes i do wanna know lol"
    Z: "you left before i got to know you D'="
    Mina: "why does everybody tell me this AFTER i have left? -.-"
    Z: "cause we're all silly people lol"
    ...
    Mina: "whyyyyy lol"
    Z: "idk! you were all pretty and stuff and im all bleehhhh and i played it back in my head of how our convo would go and i got scaaarreeddd"
    ...
    Z: "can i still get a chance to get to know you better?"

    Ja veel üks...

    Ray: "every time I saw you at colins it made me so happy i wish i would of talked to you more"
    Mina: "I still cant understand why u didnt"
    Ray: "same, im a loser i guess. kinda thought you wouldnt want to"

    Ja need pole kindlasti mitte ainukesed juhused. Tõsiselt kahju. Sest ka minul oli aegu, kui ma end üpriski üksildasena tundsin.

    Inimesed tänaval
    Kohtan aeg-ajalt tänaval inimesi, keda vaatan sellise pilguga: "Nii tuttav... Kust ma teda küll tean?" Siis aga taipan, et ta oli kellegagi mu USA tuttavatest lihtsalt niivõrd sarnane. Või siis mõtlen endamisi: "James, sina või?!" Naljakas. Ma olin varem ka ühe tüdruku blogist lugenud, et sellised asjad juhtusid temaga pärast tagasitulekut. Isegi mu poiss-sõber, kes käis samuti vahetusõpilasena USA-s, küsis minult alles üks päev, et kas ma olen ka vahel sama pilguga tänaval inimesi vaadanud. :D

    Vahetusõpilane Emmi Soomest
    Ühel päeval sain ma Facebooki sõnumitesse sellise kirja: 
    Hi! My name is Emmi and I'm exchange student and actually right now in Cedar Rapids and in Kennedy's High School. This might sound crazy but soooo many people here have said that I'm like new Erle and we are like twins :D:DD I have just laughed cos I can't see similarity between us exept blond hair! :D Hahah this is so random message and we don't even know each others but I just would like to know how was your year over here and how are you? :)
    ps. I think that riley really loved you hahah he is so crazy cos he thinks that I'm you :DDDDD you must be really good friends! :D
    Emmi on soomlane, kes elas täpselt samas linnas ja käis õppeaastal 2011/2012 täpselt samas koolis, kus minagi oma vahetusaastal. Nagu kirjast lugeda võib, siis väga paljud arvavad, et me oleme nagu kaksikud, kuigi mina ei näe samuti muud sarnasust kui et blondid juuksed. Ju siis skandinaavlaste värk. :D Ta oli samamoodi võrkpalli tiimis, võttis osa kooliajalehest ja käis fotograafia klassis. Tema blogi on http://www.ahoyamerica.blogspot.com/. Lugeda ma kahjuks ei mõistnud/mõista ning Google Translate'st ka suurt kasu pole, aga mind ennast lummasidki rohkem pildid. Mõnusaid kvaliteetseid pilte teeb. Lisaks tore näha paljusid tuttavaid ta blogist. :)

    Michael'i kõne kell 1 öösel
    See juhtus selle aasta märtsis. Olin parasjagu lõõgastumas Viimsi spaas. Kell oli umbes 1 öösel. Telefon helises. Ma olin nii unine, et esimese laksuga ei taibanud kõnet kohe vastu võtta. Siis helises uuesti. Minu üllatuseks oli see Michael. Ta oli parasjagu Floridas vanavanematel külas, üksinda kodus, oli paar drink'i teinud ja mina olevat mõttesse tulnud. Nii armas. Rääkis, kuidas iga päev rannas lösutab jne. Ja mina pidin siis Viimsi spaaga leppima. :D Nii me siis jutustasime veidi ja lõpus ütlesin täiesti süütult sõnad: "Go have fun with yourself." Michael hakkas naerma ning seejärel taipasin ise ka, et mu lause kukkus üpris ulakas tähenduses välja. :D:D

    Miks Michael ka sel suvel Eestisse ei tulnud, kuigi lubas?  
    Michaeliga suhtlen siiani. :) Usun, et tema on üks nendest inimestest, kellega on mul seesugune eriline sõprussuhe, et ükstapuha kui palju aega ka ei mööduks, ei mõjuta see meie suhet, suhtlemisviisi ja taaskohtumine ei tekitaks üleliia awkward olukorda. Jah, ta pidi mind suvel külastama koos sõbrannaga seoses nende Euroopa tripiga, aga plaan käia ka Eestis läbi läks nihu, kuna üks hetk oli tal vaja kiirelt piletid broneerida. Ma olin pidevalt tööl ning juulikuu graafikut ei olnud veel väljas, ei osanud talle täpseid kuupäevi öelda, seega läkski nii. Alles hiljem sain teada, et oleksin vabalt saanud natuke oma töögraafikut tema järgi sättida, paar päeva vabaks võtta vms. Euroopas käis ta muidu küll - mitmel pool Itaalias ja Hispaanias, lisaks Pariisis, Londonis, Dublinis.

    Igatsus
    Igatsen... Muidugi igatsen. Algul, kui Eestisse tagasi tulin, polnud mahti selle peale mõelda, sest tegevust oli niivõrd palju ja nii-nii-nii tore oli tagasi olla, nautisin täiel rinnal täisealise elu ja Eestimaa pinda, aga nüüd valitseb taas see tavaline rutiin. Tihti leian end USA-s tehtud pilte läbi tuhlamas ja blogi sirvimas. Tekib tahtmine kõike uuesti kogeda. Oi, muidugi ka need imehead söögid, suu hakkab vett jooksma, kui pilte vaadata... :D Iga kord, kui ma hostvanematega Skype's räägin, mainivad nad, et ikka ootavad mind suvel külla. Viimasel ajal on selle üle saadud eriti tihti arutatud. Põhimõtteliselt oli juba kindel minekuplaan, aga nüüd paar päeva tagasi tekkis suur huvi Austraalia vastu. Tekkis tahtmine minna pärast 12. klassi hoopiski aastaks Austraaliasse. Esiteks seepärast, et ma ei tea veel päris täpselt, mida tahta ja mida edasi õppima minna. Teiseks tahan ma veel korra läbi teha midagi sarnast, nagu kogesin USA-s. Tahan elamusi, kogemusi ja lihtsalt mõni aeg veel välismaal elada, töötada. Vähemalt seesugused mõtted valitsevad mu peas praegu. Eks peab rohkem mõtlema, uurima ja mingisugused otsused langetama, sest kui ma otsustaks Austraaliasse minna, siis USA plaan jääks kindlalt ära. Ning ega ma üksi ka ei läheks. Millised keerdkäigud, eksole :D

    Pakid Ameerikast
    Praeguseks on hostvanemad mulle kolm pakki saatnud. Esimese sain sügise algul, pärast seda, kui USA-st tulin. Tolles pakis oli üks pakk Reese's Peanut Butter Cups'e, kaks pakki Hershey's chocolate chips'e (mmmm, pannkoogid saavad taevalikud, kui neid lisada) ning paar asja, mille olin maha unustanud. Teise paki sain jõuludeks: üks pakk chocolate stars, sädelev kivikestega peavõru, ripats ja Swarovski kivikestega kõrvarõngad. Kolmanda paki sai juunis - hiline sünnipäevakink. Selles oli šokolaadi nagu alati ja mu käeketile lisandus USA lipuga amulett.










      Lõpetuseks mõned lood, mis enim meenutavad mulle mu vahetusaastat, nt teatud hetke, isikut või oli lihtsalt tol ajal lemmik.























      + mustmiljon muud Jack Johnson'i lugu, mis igapäevaselt üle maja kõlasid, nt "Upside Down", "If I Had Eyes", "Breakdown".


      Vaata ka: HOME, SWEET HOME!

      23 comments:

      1. Eiiii...ära ütle, et see on su viimane postitus :( Kohe meele teeb kurvaks, mäletan, kui kirjutasid selle postituse oma viimasest päevast USAS ning lahkumisest jne ja siis mul tulid pisarad silma, nüüd on kuidagi sarnane tunne, et mismõttes, blogi saigi otsa? :((( Kui kunagi lähed külla Ameerikasse siis sellest võiksid ikka kirjutada, võisiis erleaustraalias.blogspot.com poleks ka halb mõte!!!

        ReplyDelete
      2. Kirjutasin pika kommentari ja Safari jooksis kokku - kas pole mitte tüüpiline :D Võtan lühidalt kokku: soovin sulle palju palju edu edasises elus: eksamitel, isiklikus elus, töö ja kus iganes seda vajad. Kui pole õppimisplaanides kindel, siis võta kindlalt vaba aasta ja tagasi tulles on asi palju slgem. Niisama midagi õppima minna poe mõtet, olen seda oma nüüd juba endiste kursakate pealt palju näinud.
        PS! Kui kunagi mingit reisiblogi (nt Aussies) vms pead ja arvad, et võiks avalikustada, siis võiksid kas FB või kuskil teada anda. Kui ei, siis ka see on arusaadav.

        Kokkuvõttes: nautisin iga blogipostitust. Ole tubli!

        ReplyDelete
      3. Toetan mõtet erleaustraalias.blogspot.com-i kohta :)

        ReplyDelete
      4. Mina kui täiesti võõras inimene võin öelda, et te isegi olete veidi sarnased selle Soome tüdrukuga:)

        ReplyDelete
      5. Mul on väga kahju, et see on sinu blogi viimane postitus! Ma olen igat sinu postitust täiel rinnal nautinud ja terve see aasta on olnud fantastiline ka minu jaoks :) Sul on lihtsalt SUUREPÄRANE blogi ja ma usun, et ma leian ennast ikka ja jälle siit, sinu postitusi sirvimas! Ma soovin sulle palju edu ja uusi seiklusi sinu ellu! Mina pooldan ka väga seda erleaustraalias.blogspot.com-i mõtet! Kõike head, Erle! :)

        ReplyDelete
      6. Oh jumal küll....
        Esiteks, suuuured kiidusõnad Sulle, et Sa ikkagi lõpetasid enda blogi ära, sest on inimesi, kes jätavad poolikuks. (y) Su blogi on olnud niii huvitav ja inspireeriv, endalgi tekkis tahtmine minna vahetusõpilaseks! :) Ja teiseks, kas Sa jätad blogi avatuks/jätad alles, või kavatsed kinni panna? Ma siiiiiiralt loodan, et ma saan iga päev siia tulla ja vanu postitusi uuesti lugeda! :) Aga mis siis ikka, edu edaspidiseks, Su blogi on kõige huvitavam blogi minu jaoks. :) Hihi. :)

        ReplyDelete
      7. Erle... Mäletan kui puht juhuslikult sattus mu ette su blogi. Vaimustus. Tahan ka. Su blogi oli nii inspireeriv, et kaks aastat pole ma suutnud saada oma peast välja mõtet, et mina lähen ka. Ja kui kõik läheb nii nagu peab, siis lähengi. Aga Euroopasse. Su blogi on mitmeid kordi mulle pisarad silma toonud, nagu ka seekord. Olen mitmeid kordi blogi uuesti & uuesti läbi lugenud, vahel mõtlen, et sa võiksid lausa raamatu kirjutada, sest su kogemus on lihtsalt suurepärane.
        Loodan ka, et tuleb austraalia blogi :D
        Edu edaspidiseks :)

        ReplyDelete
      8. Mul on küsimus, käin hetkel 11. klassis, aga olen alati tahtnud vahetusõpilaseks minna, mõtlesin, kas nüüd oleks liiga hilja juba? Valdavalt käiakse ju peale 9. või 10. klassi..

        ReplyDelete
        Replies
        1. Selleks on sul NÜÜD (pärast 11. klassi) viimane aeg. Ka ülikoolis saab vahetusaastale minna (mitte küll YFU-ga), kuid kui tahad seda tavalist keskkoolielu näha, siis on selleks õige aeg just nüüd, sest kandideerida saavad kuni 18-aastased. Vaatasin, et taotlemistähaeg on enamjaolt (oleneb riigist) 28. veebruar, nii et sul on veel aega tiba mõelda.

          Delete
      9. Kas plaan on Austraaliasse üksi minna või on juba kindel punt või keegi, kellega lähed olemas? :)
        Lihtsalt küsin, sest tahan vb ka ise minna!

        ReplyDelete
        Replies
        1. Üksinda kindlasti mitte :P Poiss-sõbra või sõbrannaga. Kindel pole veel miski.

          Delete
      10. appi mul täpselt sama, et ameeriklaste nägudega inimesed tulevad linnas vastu!! :D

        ja PS!!! ma nii õnnelik, et sul ka plaan minna peale keskkooli veel aastaks ära! mul endal ka, aga olen mõelnud, et kuna ma niigi lõpetan keskkooli vanemana kui teised, et siis kui uuesti aastaks lähen, olen juba ERITI vana kui ülikooli ükskord jõuan :D (ja muide mõtlesin ka austraalia peale! aga hetkel tundub KOGU maailm nii ahvatlev)

        ReplyDelete
        Replies
        1. ja mis siis? :D ma arvan et ülikoolis on sinust mitukümmend aastat vanemaid inimesi ka õppimas, vahet pole ju

          Delete
        2. Janne, sinu puhul küll absoluutselt ei imesta :D Mind isiklikult ei kõiguta see, kui mul veel üks aasta vahele jääks, pigem on just praegu see õige aeg rändamiseks, eriti siis, kui ei tea, mida edasi õppima minna. Austraalia tundub olevat õige koht, kus aasta veeta, seal niivõrd palju eestlasi ka, mujale hea niisama reisile minna. ;)

          Delete
      11. halb tunne ei ole, et see soome tüdruk sind nagu ASENDAS?

        ReplyDelete
        Replies
        1. Hmm, pole isegi mitte mõelnud sedasi :D Muidu Pietro jutu järgi (siis kui ta jõuluvaheajal Cedar Rapidsis käis) ei pidavat ta tegelikult inimestele väga meeldima, "she wasn't fun" O.o

          Delete
      12. Vaatasin selle soome tüdruku blogi ja mõnel pildil oli ta koos selle Pietroga, kui mu silmad ei eksi?!? Kas ta polnud mitte vahetusõpilane sinuga samal ajal

        ReplyDelete
        Replies
        1. Oli küll minuga samal ajal, aga ta lendas juba jõuluvaheajal külla, sel suvel oli ta Cedar Rapidsis vapsjee poolteist kuud.

          Delete
      13. Erle, sa oled Cedar Rapidsi inimestele nii südamesse pugenud, nii et ma väga loodan, et minu vahetuslinnaks ei saa seesamune linn. :D Aga muidu kahju, et blogi nüüd siis ametlikult läbi on, elasin sulle kaasa nii kuis jaksasin.

        Ole tubli! :)

        ReplyDelete
      14. Kui lähedki austraaliasse ja teed uue blogi, või muid plaane on, siis sa võiksid siia kirjutada, muidu ma ei leia ülesse kuskilt :)

        ReplyDelete
      15. Hei! Sinu blogi on mõnus olnud jälgida just kvaliteetsete piltide poolest, annet sul juba jagub! Sellest ka küsimus, et kui juhtusid juhuslikult USA-s mõnesse fotopoodi, ja umbkaudne hind on meeles, siis palju objektiivid seal odavamad on ja valik on vist kah suurem?

        ReplyDelete
      16. Mul on selline tunne, et sul pidi küll olema VÄGA RASKE USA-st lahkuda. Vb ma lihtsalt overemotional, aga juba sinu blogi lugedes oli nii raske ja vastik tunne, nagu oleks ise seda kogenud, ei kujuta ette, mis tunne sul veel olema pidi?! Olles 3 nädalat välismaal laagris olnud, oli juba selle lõpp nii raske, et viimane päev koguaeg nutsin jne. Mulle tundub lihtsalt ulme, kuidas sa sealt üldse tulema said.:D

        ReplyDelete